Constantius II: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:ConstantiusII.JPG|thumb|Constantius II pildiga kuldmünt]]
{{pooleli}}
 
'''Constantius II''' ([[kreeka keel|kreekapäraselt]] '''Konstantios'''; täisnimega '''Flavius Julius Constantius'''; [[7. august]] [[317]] [[Sirmium]] – [[3. november]] [[361]] [[Tarsus]]e lähistel) oli [[Vana-Rooma keiser]] aastatel [[337]]–[[361]]. Ta oli [[Constantinus Suur]]e ja tema teise abikaasa [[Fausta]] keskmine poeg. Constantiuse kaasvalitsejateks olid tema vanem vend [[Constantinus II]] ja noorem vend [[Constans]].
8. rida:
 
==Elulugu==
 
[[Pilt:Head Constantine Musei Capitolini MC1072.jpg|thumb|Keisri isa Constantinus Suur]]
 
Sarnaselt oma vendade ja õdedega sai ta [[kristlus|kristliku]] kasvatuse. Novembris [[324]] nimetas isa seitsmeaastase Constantiuse [[tseesar]]iks ehk alamkeisriks, määrates tema valitsemisalaks impeeriumi idaosa. Täpse kuupäeva üle on palju vaieldud – hilisemad kirjalikud allikad viitavad valdavalt [[8. november|8. novembrile]], varasemad [[epigraafia|epigraafilised]] allikad aga peaasjalikult [[13. november|13. novembrile]].<ref>DiMaio, Michael; Frakes, Robert. [http://www.roman-emperors.org/constaii.htm De Imperatoribus Romanis : Constantius II]</ref>
24. rida ⟶ 26. rida:
 
===Kaasvalitsuse aastad===
 
[[Pilt:Emperor Constans Louvre Ma1021.jpg|thumb|Keisri vend Constans]]
 
Constantiuse valitsusaja kaks peamist probleemi olid kristliku kiriku suutmatus jõuda ühisele seisukohale Jumal Isa ja Jumal Poja vahekorra küsimuses ning impeeriumi idapiiri ründavate [[Pärsia impeerium|pärslaste]] tagasitõrjumine, mis hoidis tema sõjaväe suure osa ajast seotuna riigi piiridel. Viimane asjaolu sundis teda tegema järeleandmisi oma venna [[Constans]]i poolt toetatud usulistele vastastele, sest ta ei saanud riskeerida sõjaga kahel rindel.
42. rida ⟶ 46. rida:
 
===Kodusõda===
 
[[Pilt:Double Centenionalis Magnentius-XR-s4017.jpg|thumb|Usurpaator Magnentiust kujutav münt]]
 
Hiljemalt [[349]]. aastaks oli Constantius hästi teadlik oma venna [[Constans]]i üha nõrgenevast positsioonist. Kas ta ise oma noorema venna vastu sepitsetavatele vandenõudele kaasa aitas või mitte, ei ole teada, kuid seda on nende pingelisi suhteid arvestades peetud tõenäoliseks.
86. rida ⟶ 92. rida:
 
Ühtsuse asemel tekitas uus sõnastus veelgi enam lahkhelisid, sest nüüd ei nõustunud sellega enam ka konservatiivsed ariaanid, kes pidasid uut sõnastust liige radikaalseks. Constantius kutsus vastusena kokku teoloogide komisjoni, mis redigeeris usutunnistust üldsõnalisemaks ja lühemaks. Isa ja Poja vahekorra kohta nenditi nüüd vaid, et "Poeg on igas suhtes Isa sarnane".
 
[[Pilt:Sainta15.jpg|thumb|Aleksandria piiskop Athanasios]]
 
359. aastal sundis keiser Rimini-Seleukia kirikukogule tulnud 160 ida piiskoppi ja 400 lääne piiskoppi uuele usutunnistusele alla kirjutama. Maha tõmmati ainult fraas "igas suhtes". Need, kes keeldusid, vabastati ametist ja pagendati. Täiendavalt kinnitati see ariaanlik usutunnistus 360. aastal toimunud Konstantinoopoli kirikukogul.
118. rida ⟶ 126. rida:
 
'''[[Constantius Gallus]]'''
 
[[Pilt:Solidus-Constantius Gallus-thessalonica RIC 149.jpg|thumb|Galluse kujutisega kuldmünt]]
 
[[15. märts]]il [[351]] kodusõja ajal [[Sirmium]]is viibides ja kavandades [[Magnentius]]e vastaseid sõjakäike läänes, nimetas Constantius alamkeisriks impeeriumi idaosas [[Constantius Gallus]]e, vanema kahest [[337]]. aasta veresaunas säästetud sugulasest. Ta andis Gallusele abikaasaks oma õe [[Constantina]].
136. rida ⟶ 146. rida:
 
'''[[Julianus Apostata]]'''
 
[[Pilt:Solidus Julian.jpg|thumb|Julianuse kujutisega kuldmünt]]
 
Pöördudes sõjakäikudelt läänes tagasi oma valdustesse idas, vajas Constantius nüüd esindajat läänes. [[6. november|6. novembril]] [[355]] nimetas ta [[Milano]]s uueks tseesariks noorema [[337]]. aasta veresaunas säästetud sugulastest, [[Constantius Gallus]]e poolvenna [[Julianus Apostata|Claudius Julianuse]], ja naitis ta oma õe [[Helena (Julianus Apostata abikaasa)|Helenaga]].
141. rida ⟶ 153. rida:
Erinevalt oma poolvennast oli Julianus võimekas valitseja ja väejuht, kes tõrjus edukalt tagasi germaani hõimude rünnakud keisririigi piiridele. Tema kasvav populaarsus hakkas siiski peatselt Constantiust häirima ja keiser asus otsima võimalusi noore tseesari positsiooni nõrgendamiseks. Veebruaris [[360]] pöördus idapiiril pärslaste rünnakute all vankuv Constantius II Julianuse poole nõudega saata osa [[Gallia]] vägedest talle [[Mesopotaamia]]sse appi. Julianuse väeüksused, keda sõdimine kaugel kodumaast ja kohutavates ilmastikutingimustes ei paelunud, tõstsid mässu ja kuulutasid Julianuse [[Pariis]]is uueks keisriks.
 
Juunis 360 vallutasid Constantius II ustavad väed Julianuselt [[Aquileia]] linna, kuid Julianuse väed piirasid selle peatselt uuesti sisse. Kevadeks 361 jõudsid Julianuse väed [[Doonau]] jõeni. Constantiusel ei jäänud üle muud kui pärslastega idapiiril rahu sõlmida ja suunduda läände, et usurpaator alistada. Seda õnnestus tal teha alles [[361]]. aasta teisel poolel. Impeerium seisis nüüd uue kodusõja lävel, kuid sõjalise kampaania keskel Constantius haigestus ja suri.
 
===Surm===