Donatism: erinevus redaktsioonide vahel

[[24. veebruar]]il [[303]] andis [[Vana-Rooma keiser]] [[Diocletianus]] välja esimese [[edikt]]i kristlaste vastu: kirikud tuli purustada, pühakirjad välja nuhkida ja põletada ning kristlased põlustada. [[304]]. aastal välja antud neljas edikt nägi ette, et kõik peavad surma ähvardusel [[paganlus|paganlikele]] [[jumalad|jumalatele]] [[viiruk]]it [[ohverdus|ohverdama]]. Kui [[Maximianus]] [[305]] troonist lahti ütles, siis nähtavasti ''[[Africa]]''<font>'s</font> tagakiusamine vaibus. Enne seda oli see olnud kohutav. [[Numiidia]] kuberner Florus oli kurikuulus oma julmuse poolest. Kuigi paljud ametnikud, nagu näiteks [[prokonsul]] [[Anulinus]], ei tahtnud minna kaugemale kui nad olid kohustatud, oli tulemuseks see, et mõnedest said usutunnistajad, mõnedest märtrid, mõned langesid ja ainult need, kes olid peidus, põgenesid. Tertullianus oli õpetanud, et tagakiusamise eest põgeneda ei ole lubatud. Nüüd oli aga neid, kes läksid veelgi kaugemale, andes end vabatahtlikult märtriks. Kartaago piiskop Mensurius ütleb kirjas Tigisi piiskopile Secundusele, kes oli tol ajal Numiidia priimas, et ta keelas austada märtritena neid, kes olid end vabatahtlikult üles andnud, ning neid, kes hooplesid, et neil on Pühakirja eksemplare, mida mad ära ei anna. Mõned neist olevat olnud kurjategijad ja riigivõlglased, kes lootsid niiviisi vabaneda vaevarikkast elust või siis panna unustama oma kuritegusid või saada kristlastelt raha ja hoolitsust vanglas. Mercurius jutustab, et tema ise viis kiriku pühad raamatud koju ning viis asemele ketserlikud kirjutised, millegatagaliusajad rahudusidki, prokonsul, kes pettusest teada sai, ei hakanud piiskopi kodu läbi otsima. Secundus kiitis vastuskirjas oma provintsis märtrisurma läinuid, kes olid keeldunud pühade raamatute äraandmisest. Secundus ise oli läbiotsijatele vastanud: "Ma olen kristlane ja piiskop, mitte äraandja (''traditor''). Viimase sõnaga hakati kutsuma neid, kes olid andnud ära pühad kirjad või isegi pühad riistad või koguni oma vennad.