Piinlikkus: erinevus redaktsioonide vahel

Sellele teooriale valmistab raskusi asjaolu, et piinlikkustunde asemel võidakse ka lihtsalt üllatuda või leida, et olukord on naljakas. Peale selle, kui inimene tunneb piinlikkust suure tähelepanu pärast, mida talle näiteks auhinna üleandmise puhul osutatakse, siis nähtavasti ootuste mittetäitumisega tegemist pole.

[[Luke Purshouse]]'i<ref>Purshouse 2001</ref> järgi on piinlikkus olemuslikult seotud inimese (millegi tema juurde kuuluva) eksponeeritusega (''exposure'') teisele inimesele. Eksponeeritud võivad olla inimese keha, [[vaimuseisund]]id, [[iseloomujoon]]ed ja [[tegu|teod]]. Samuti kuulub eksponeerituse alla see, kui keegi teine saab kellegi kohta midagi teada. Pershouse'i järgi võib piinlikkust tunda inimene, kes käsitab end (''construes'') end eksponeeritavana või sellena, kellele eksponeeritud ollakse. Selleks, et tunda piinlikkust, peab ta seejuures olema selles rollis vastumeelselt. Sellele teooriale tekitab raskust olukord, kus inimene tunneb näiteks oma vanu päevikuid lugedes piinlikkust selle pärast, missugune ta varem oli. Seda olukorda saab siiski tõlgendada nii, et tema varasem mina on temast erinev isik.