Ajategurimajandus

Ajategurimajanduses on niihästi maksud kui ka palgad proportioonis tööajaga. See omadus eraldab ajategurimajanduse teistest majandustest, kus muud tegurid kui aja jooks on maksuarvestamise aluseks. Süsteemi on viimasel ajal põhjalikult kirjeldanud rootsi leidur Karl Gustafson, aga juba majandusteadlane Silvio Gesellil oli mõtteid ajateguril rajaneva majanduse kohta. 1976. aastal rootsi liberaalse rahvapartei liige Anders Gernandt pani ettepaneku parlamendile ajamaksu kehtestamisest.

Tagapõhi

Ajategurimajandus lähtub oletustest, et nüüdisaegsed majandused põhinevad asjaoludel, mis ei soodusta kõiki neid, kes peavad nendele asjaoludele alluma, ning et majanduste kahjud kaoksid, kui põhineksid loodusseadustel. Nüudisaegsete süsteemide ebaõiglused on ajategurimajanduse põhimõttede järgi tingitud sellest, et täna ei ole olemas kindlaid reegleid majanduse haldamiseks ega asjade väärtuse määramiseks. Ajategurimajandus haarab kinni aja objektiivsest konstantsusest, mille ulatust ei või reguleerida ega mõjutada poliitilised otsused, ja lähtub sellest, et see konstant on majanduse kõige õiglane alus.

Otstarve

Ajategurimajanduse otstarve on asendada tulusüsteemi tehtud tööde eest kehtestatud lõivudega, mis arvestatakse ajas. Ajategurimajanduses kapital ei või suureneda ajaga ilma selleta, et suurenemisele vastava töö on tehtud. Ajategurimajanduse eesmärk on siduda kapitali väärtus loodusliku konstandiga samal viisil kui ruumalal ja kaalul on kindlad ühikud. Niimoodi raskendatakse pettused ja spekuleerimised.

Kriitika

On kritiseeritud, et ajategurimajandus on teostamiseks liiga teoreetiline ja et ta lähtub eeldusest, et kõigil maksukohuslastel on töö.

Kirjandus

• Gustafson, Karl, Deus ex machina (2006)
• Benjes, Hermann, Wer hat Angst vor Silvio Gesell (2006)

Välislingid

• Tidskattesystemet - Grundat i naturlagarna (rootsi keeles)