Alusheli: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
4. rida:
Tänapäevase sisuga mõiste ”alusheli” teke on seotud keskaja modaalse helisüsteemi järkjärgulise arenguga 10. sajandi paiku.
Kogu muusikaline heliruum, milles keskaja heliloojad töötasid ning mida keskaja muusikateoreetikud käsitlesid, oli ambitusega G-e<sup>2</sup>. Suure oktaavi G-d tähistati kreeka tähega Γ (''gamma'') ning sellest on nimetuse ”gamma” saanud suure oktaavi G-st üles ehitatud helirida Γ, A, B, c, d, e, f, g, a, b, c<sup>1</sup>, d<sup>1</sup>, e<sup>1</sup>, f<sup>1</sup>, g<sup>1</sup>, a<sup>1</sup>, b<sup>1</sup>, c<sup>2</sup>, d<sup>2</sup>. Seda helirida tervikuna nimetati esimese heksakordi järgi ''gamma ut'', millest vormus ka sõna ''gamut''. e<sup>2</sup> sai
Alusheli mõiste üheks arendajaks oli [[Guido Arezzost|Arezzo Guido]], kes tegi oma traktaadis ”Micrologus” (ca 1040) ettepaneku nimetada alushelid C, D, E, F, G, A vastavalt silpnimetustega ''ut, re, mi, fa, sol, la''. Nimetused tulenevad hümni ”Ut queant laxis” teksti värsside algussilpidest. Hümni värssidele vastavaid meloodiamotiive lauldi vastavalt tõusva helirea c, d, e, f, g, a helidelt.
| |||