Alusheli: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ümbersuunamine lehele Diatooniline heli |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Alusheli''' ([[saksa keel]]es ''Stammton'') on [[muusika]]s [[diatoonika|diatoonilise]] [[helisüsteem]]i [[muusikaline heli|heli]], mida tähistatakse vana-kreeka [[tähtnotatatsioon]]i eeskujul tähtnimetusega A, B, C, D, E, F või G. Mõiste “alusheli” (''Stammton'') on kasutusel saksa keeleruumis (vrd: [[de:Stammton]].
==Alusheli mõiste==
Tänapäevase sisuga mõiste ”alusheli” teke on seotud keskaja modaalse helisüsteemi järkjärgulise arenguga 10. sajandi paiku.
Kogu muusikaline heliruum, milles keskaja heliloojad töötasid ning mida keskaja muusikateoreetikud käsitlesid, oli ambitusega G-e<sup>2</sup>. Suure oktaavi G-d tähistati kreeka tähega Γ (''gamma'') ning sellest on nimetuse ”gamma” saanud suure oktaavi G-st üles ehitatud helirida Γ, A, B, c, d, e, f, g, a, b, c<sup>1</sup>, d<sup>1</sup>, e<sup>1</sup>, f<sup>1</sup>, g<sup>1</sup>, a<sup>1</sup>, b<sup>1</sup>, c<sup>2</sup>, d<sup>2</sup>,. Seda helirida tervikuna nimetati esimese heksakordi järgi ''gamma ut'', millest vormus ka sõna ''gamut''. e<sup>2</sup> sai oma heksakordi kõige ülemise heli järgi nimetuse ''e la''. Esimese oktaavi c<sup>1</sup>-d, mis oli seotud kolme erineva heksakordiga, nimetati ''c sol fa ut''. Teoreetikud kasutasid veel 17. sajandil alushelide puhul nii vana-kreeka täht- kui ka keskaegseid silpnimetusi, kuid praktikas kasutati põhiliselt silpnimetusi.
Alusheli mõiste üheks arendajaks oli [[Guido Arezzost|Arezzo Guido]], kes tegi oma traktaadis ”Micrologus” (ca 1040) ettepaneku nimetada alushelid C, D, E, F, G, A vastavalt silpnimetustega ''ut, re, mi, fa, sol, la''. Nimetused tulenevad hümni ”Ut queant laxis” teksti värsside algussilpidest. Hümni värssidele vastavaid meloodiamotiive lauldi vastavalt tõusva helirea c, d, e, f, g, a helidelt.
Hiljem hakati Arezzo Guido kuueastmelist solmisatsioonimudelit ''ut, re, mi, fa, sol, la'' kasutama heksakordisüsteemis relatiivse intervallide mudelina ”tervetoon-tervetoon-pooltoon-tervetoon-tervetoon”, nii et mudel võis alata diatoonilise helisüsteemi erinevatelt helidelt. Selleks, et õppida meloodiaid, mis väljusid heksakordi kuue heli piiridest, oli vaja vahetada üks heksakord teise vastu. Sellist operatsiooni nimetati mõistega ''mutation'' ning ümbernimetamisel kasutati ühist alusheli. Keskaegset heksakordisüsteemi kasutati muusíkas kuni duur-moll-süsteemi tekkimiseni 16.-17.sajandi vahetuse paiku.
==Alushelide altereerimine==
Arezzo Guido solmisatsioonimudeli kasutamine relatiivsena tõi kaasa teatud alushelide altereerimise vajaduse. Kui alushelidest C ja G algavad heksakordid on loomulikud ja vastavad mudelile ”tervetoon-tervetoon-pooltoon-tervetoon-tervetoon”, siis näiteks alushelist F algav heksakord vajas mudeliga vastavusse viimiseks alusheli B altereerimist pool tooni alla. Nii hakati tegema vahet ”kandilise b” (''b quadrum'') ja ”ümmarguse b” (''b rotundum'') vahel. Oma funktsiooni vastavuse tõttu kujunesid need märgid tänapäeva alteratsioonimärkide [[bekarr]]i, [[diees]]i ja [[bemoll]]i eelkäijateks. Kuna alusheli B kandiline vorm sai nimetuseks ”kõva” (''durum'') ning ümar vorm ”pehme” (''molle''), kujunesid ka vastavad heksakordid: G-st algav ”kõvaks” ning F-st algav ”pehmeks” heksakordiks. Vaid C-st algavat heksakordi nimetati ”loomulikuks”.
Alushelide altereerimine [[harmoonia|harmoonilistes]] [[kadents]]ides on 14. sajandi muusikas seotud mõistega ''[[musica ficta]]''.
[[Kategooria:Muusikateooria]]
[[ja:音名]]
[[ko:음이름]]
[[nl:Stamtoon]]
[[zh:音名]]
==Vaata ka==
| |||