Redaktsioon: 15. august 2008, kell 13:53 redigeeri Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 252 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. august 2008, kell 13:56 redigeeri eemalda Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 252 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
6. rida: {{su\|p=238\|b=92}}U → {{su\|p=234\|b=90}}Th + α Alfalagunemisel eralduv alfaosake ([[heelium]]-4 aatomituum) haarab võimaluse korral laguneva aatomi [[elektronkate\|elektronkattest]] või mõnelt muult negatiivselt [[ioon]]ilt või neutraalselt [[aatom]]ilt [[elektron]]e (tal on vaja neutraalseks aatomiks saamiseks hankida kaks elektroni), moodusades tavalise heeliumiaatomi. Enamik [[atmosfäär\|Maa atmosfäär]]is leiduvast heeliumist ongi tekkinud raskete [[keemiline element\|elementide]] aatomituumade alfalagunemise ~~tulemusel~~tagajärjel. ==Alfakiirgus== 13. rida: Tulenevalt alfaosakeste suhteliselt suurest [[mass]]ist, tugevast elektrilaengust (2[[elementaarlaeng\|e]]) ja väikesest kiirusest toimub alfaosakese [[põrkumine]] mõne aatomiga väga suure [[tõenäosus]]ega. Põrkumise tulemusena ioniseerib alfaosake aatomi, millega ta kokku põrkas, ja annab talle üle osa oma kineetilisest energiast. Tulenevalt sellise kokkupõrke suurest tõenäosusest kaotab alfakiirgus oma jõu juba paberilehe või paari sentimeetri paksuse õhukihi läbimisel. Väline alfakiirgus inimesele ohtlik ei ole, ~~kuna~~sest isegi [[nahk\|naha]] [[surnud rakk]]udest koosnev väliskiht pidurdab alfakiirguse efektiivselt. Küll aga võib alfakiirgus olla ohtlik, kui see toimub inimese sees (~~s.o.~~kui ~~alfalaguneva~~kehasse ~~keemilise~~on ~~elemendi~~sattunud ~~sattumisele~~alfalagunev ~~kehasse~~keemiline element). Alfakiirguse avastas [[Ernest Rutherford]] [[1899]]. aastal ja kasutas seda [[aatomituum]]a olemasolu tõestamiseks.

Alfalagunemine: erinevus redaktsioonide vahel