Saksa-Rooma keiser: erinevus redaktsioonide vahel

Keisritiitel oli enamasti [[Saksamaa]] tugevaima dünastia käes, esimeseks oli [[Saksi dünastia|Saksi]], seejärel [[Franki dünastia|Franki ehk Saali]], siis [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]], peale ''Interregnumit'' said keisriteks aga erinevate dünastiate esindajad, 1346-1437 oli keisritiitel [[Luxemburgid|Luxemburgi dünastia]], seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) [[Habsburgid]]e (alates 1765 [[Habsburgid-Lotringid|Habsburgide-Lotringite]]) käes. Ametlikult valisid keisri küll kuurvürstid, kuid tegelikkuses oli see pigem vormitäide kui tegelik otsustav tegur. Enamasti võis tugevam kandidaat oma tahte jõu või raha abil läbi suruda, kuid aegajalt oli siiski ka kuurvürstidel võimalus asja oluliselt suunata (ehkki tavaliselt mitte selles suunas, nagu nad oleksid soovinud, kui vaadata näiteks [[Rudolf I (Saksa kuningas)|Rudolf von Habsburgi]] valimist peale interregnumit või [[Karl VII (Saksa-Rooma keiser)|Karl VII]] valimist 1742. aastal). Kuurvürstideks olid esialgu: [[Mainz]]i, [[Trier]]i ja [[Köln]]i peapiiskopid ning [[Saksimaa|Saksi]] hertsog, [[Brandenburg]]i markkrahv, [[Böömimaa|Böömi]] kuningas ja [[pfaltskrahv]] ([[Pfalz]]i valitseja). Nende privileegid kinnitas [[Karl IV]] 1356. aastal kuldbullaga. 1623. aastal lisandus kuurvürstide nimekirja veel [[Baieri]] hertsog.