Credo: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: simple:Credo |
Resümee puudub |
||
2. rida:
Tulenevalt '''''credo''''' kasutusest usutunnistuse alguses nimetatakse '''''Credo'''''<font>'ks</font> [[missa]] osa. Seetõttu on see ka paljude heliteoste või nende osade nimeks.
==Ajalugu==
Peale [[Nikaia usutunnistus]]e sõnastamist oli selle esialgne liturgiline kasutus ristimisel, mis selgitab ka seda, miks tekst algab ainsuses: "mina usun," mitte "me usume." Järk-järguliselt inkorporeeriti tekst liturgiatesse, esialgu idas ja Hispaanias, hiljem ka põhja pool, kuuendast üheksanda sajandini. [[1014]]. aastal tunnistas Rooma kirik seda teenistuse täieõigusliku osana.
Ilmselt seetõttu, et see võeti hilja vastu, samuti ka teksti pikkuse tõttu (ordinaariumi pikim), on sellele võrdlemisi vähe retsitatiivseid seadeid. Seda, millele [[Liber Usualis]] viitab kui "Credo I", peeti ilmselt laialt ainsaks autentseks ''credo''ks ning on see ordinaariumi osa, mida kõige tugevamalt seoti kindla meloodiaga. Liber Usualis sisaldab vaid kaks muud seadet, millele viidatakse kui "Credo V" ja "Credo VI," mida on palju vähem kui teisi ordinaariumi seadeid.
''Credo'' muusikalistes seadetes, sarnaselt ''[[Gloria]]''le, laulab esimese rea ("Credo in unum Deum") kas preester ise või solist ning koor või kogudus ühineb alates teisest reast. See traditsioon kujunes keskaja ja renessansi jooksul, ning seda järgitakse ka uuemates seadetes, näiteks [[Stravinsky]] missas. Klassikalise ja romantilise perioodi missades on esimene rida eneamasti tervele koorile seatud.
Credo I meloodia ilmub esmalt 11. sajandi käsikirjades, kuid arvatakse, et see on palju vanem ning võimalik, et kreeka päritolu. See on peaaegu täielikult süllaabiline, arvatavasti teksti pikkuse tõttu ning koosneb suurel määral meloodiliste vormelite kordamisest.
==Vaata ka==
* [[Jumalateenistus]]
[[
[[cs:Credo]]
| |||