Biosemiootika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
Biosemiootika kujunemisel semiootika oluliseks osaks on [[Thomas Sebeok]]i töödel suur roll. Tema ideid toetasid [[John Deely]], [[Martin Krampen]], [[Joseph Ransdell]], [[Thure von Uexküll]], [[Myrdene Anderson]] jt.
==Biosemiootilise lähenemise kirjeldus==
Biosemiootika uurib elunähtusi kui [[märgisüsteem]]e ning [[märk]]ide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui [[molekul]]ide kogumit ja [[keemiline reaktsioon|keemilisi reaktsioon]]e. Ta püüab koondada [[bioloogia]] eri [[teadusharu|haru]]de, sealhulgas [[evolutsioonibioloogia]] tulemused uueks, ühtsemaks vaateks kesksetele elunähtustele, sealhulgas [[funktsioon (bioloogia)|funktsioon]]i ja [[tähistamine|tähistamise]] kujunemisele [[biosüsteem]]idest alates [[ribosoom]]ist kuni [[ökosüsteem]]ini ning alates [[biogenees]]ist kuni [[elu]] [[tähendus]]eni.
26. rida:
Biosemiootika vaatekohast on elu evolutsioon ja semiootiliste süsteemide evolutsioon ühe ja sama protsessi aspektid. Loodusteaduslik lähenemine elu päritolule ja evolutsioonile on osalt tänu [[molekulaarbioloogia]] edusammudele arusaamist selle protsessi välistest aspektidest tublisti rohkendanud, kuid on ignoreerinud märkide aktiivsuse sisemisi kvalitatiivseid aspekte, mistõttu arusaam [[põhjuslikkus]]est on jäänud ühekülgseks. Keerukates [[iseorganiseerumine|iseorganiseeruvates]] biosüsteemides on oma osa ka [[vormpõhjus]]tel ja [[eesmärkpõhjus]]tel: vormpõhjused esinevad nn [[langev põhjuslikkus|langeva põhjuslikkusena]], mis on suunatud tervikstruktuurilt (näiteks organismilt) üksikutele molekulidele, kitsendades nende toimimist, kuid ühtlasi andes neile funktsionaalse tähenduse kogu [[metabolism]]i suhtes; eesmärkpõhjused esinevad kalduvusena omandada harjumusi ning kujundada praeguste märgiaktide tulevasi [[tõlgend]]eid. Siinkohal on biosemiootika lähedane [[süsteemiteooria]], [[teoreetiline bioloogia|teoreetilise bioloogia]] ning keerukate iseorganiseeruvate süsteemide uurimise ideedele.
[[Molekulaarbioloogia]], [[kognitiivne etoloogia]], [[tunnetusteadus]], [[robootika]], [[neurobioloogia]] jt teadusharud tegelevad erinevate tasandite informatsiooniprotsessidega, aidates stiihiliselt [[biosemioos]]i (biosüsteemides esineva märkide aktiivsuse) tundmaõppimisele. Biosemiootika ise aga ei ole veel konkreetne distsiplinaarne uurimisprogramm, vaid üldine arusaam vajadusest uurida märgi rolli eluprotsessides ja katsed tulemusi koondada, et rajada bioloogiale semiootiline alus. Ta võib aidata jagu saada [[vaimufilosoofia]]s ikka veel kummitava [[Descartesi dualism]]i mõnest vormist. Kirjeldades [[keha (bioloogia)|keha]] ja [[vaim (mens)|vaim]]u vahelist järjepidevust, võib biosemiootika ka aidata mõista, kuidas inimese "vaim" võib naturalistlikus mõttes emergentselt ilmuda algelisematest loomse "teadmise" protsessides.
==Teaduselu==
| |||