Biosemiootika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
==Biosemiootika määratlus ja piiritlus==
Biosemiootika uurib elunähtusi kui [[märgisüsteem]]e ning [[märk]]ide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui [[molekul]]ide kogumit ja [[keemiline reaktsioon|keemilisi reaktsioon]]e. Ta püüab koondada [[bioloogia]] eri [[teadusharu|haru]]de, sealhulgas [[evolutsioonibioloogia]] tulemused uueks, ühtsemaks vaateks kesksetele elunähtustele, sealhulgas [[funktsioon (bioloogia)|funktsioon]]i ja [[tähistamine|tähistamise]] kujunemisele [[biosüsteem]]idest alates [[ribosoom]]ist kuni [[ökosüsteem]]ini ning alates [[biogenees]]ist kuni [[elu]] [[tähendus]]eni.
Biosemiootika püüab uute mõistete, teooriate ja juhtumiuuringute abil valgust heita mõnele [[semiootika]] lahendamata küsimusele, näiteks küsimusele tähistamise päritolust universumis.
Biosemiootika käsitab märgiprotsesse reaalsetena ning eeldab, et neil on [[seaduspärasus]]ed ([[harjumus]]ed, [[loomulik reegel|loomulikud reeglid]]), mida saab uurida ja [[seletus|seletada]]. Need on eluslooduse [[seesmisus|seesmised]] seaduspärasused, mis ei ole ligipääsetavad otseselt, küll aga kaudselt teiste märgiprotsesside (näiteks kvalitatiivsete eristusmeetodite) abil. Inimeste arusaamine neist protsessidest rajaneb teaduslikul märgisüsteemil, mis erineb organismide endi märgiprotsessidest.
Biosüsteemidele on omane neis asetleidvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside väga kõrge organiseerituse aste, mis osalt rajaneb informatsioonilistel ja molekulaarsetel omadustel, mis 1960ndatel said tuntuks [[genoom]]i nime all. [[Ernst Mayr]] ja teised väljapaistvad bioloogid on näinud nendes informatsioonilistes aspektides üht [[elu]]protsessi [[emergentsus|emergentset]] omadust, mis on elule eriomane. Erandiks võivad osutuda [[arvuti]]d, ent erinevalt [[arvutiprogramm]]ide informatsioonilisest teleoloogilisusest, mis on inimeste poolt konkreetsetel eesmärkidel kavandatud, on organismide [[teleoloogia]] informatsioonilised karakteristikud seesmised: nad on välja kujunenud loodusliku [[evolutsioon]]i käigus [[kohastumine|kohastumisprotsesside]] tulemusena.
Traditsiooniline bioloogia ja [[bioloogiafilosoofia]] on neid protsesse käsitanud puhtfüüsikalistena ning mõistavad füüsikalisust [[reduktsionism|reduktsionistliku]] ja [[mehhanitsism|mehhanitsistliku]] traditsiooni mõjul väga kitsalt, seostades seda ainult [[toimivpõhjus]]tega. Biosemiootika on katse kasutada [[Charles Sanders Peirce]]'i vaimus inimestel ja mujal looduses esineva märkide dünaamilise aktiivsuse avara loogilise ja teadusliku uurimisena mõistetud semiootika mõisteid, et vastata küsimustele tähenduse, [[intentsionaalsus]]e ja [[psüühika]] bioloogilise emergentse ilmumise kohta. Neile küsimustele on mehhanitsistlikus ja [[füsikalism|füsikalistlikus]] raamistikus väga raske vastata.
Biosemiootika vaatekohast on elu evolutsioon ja semiootiliste süsteemide evolutsioon ühe ja sama protsessi aspektid. Loodusteaduslik lähenemine elu päritolule ja evolutsioonile on osalt tänu [[molekulaarbioloogia]] edusammudele arusaamist selle protsessi välistest aspektidest tublisti rohkendanud, kuid on ignoreerinud märkide aktiivsuse sisemisi kvalitatiivseid aspekte, mistõttu arusaam [[põhjuslikkus]]est on jäänud ühekülgseks. Keerukates [[iseorganiseerumine|iseorganiseeruvates]] biosüsteemides on oma osa ka [[vormpõhjus]]tel ja [[eesmärkpõhjus]]tel: vormpõhjused esinevad nn [[langev põhjuslikkus|langeva põhjuslikkusena]], mis on suunatud tervikstruktuurilt (näiteks organismilt) üksikutele molekulidele, kitsendades nende toimimist, kuid ühtlasi andes neile funktsionaalse tähenduse kogu [[metabolism]]i suhtes; eesmärkpõhjused esinevad kalduvusena omandada harjumusi ning kujundada praeguste märgiaktide tulevasi [[tõlgend]]eid. Siinkohal on biosemiootika lähedane [[süsteemiteooria]], [[teoreetiline bioloogia|teoreetilise bioloogia]] ning keerukate iseorganiseeruvate süsteemide uurimise ideedele.
[[Molekulaarbioloogia]], [[kognitiivne etoloogia]], [[tunnetusteadus]], [[robootika]], [[neurobioloogia]] jt teadusharud tegelevad erinevate tasandite informatsiooniprotsessidega, aidates stiihiliselt [[biosemioos]]i (biosüsteemides esineva märkide aktiivsuse) tundmaõppimisele. Biosemiootika ise aga ei ole veel konkreetne distsiplinaarne uurimisprogramm, vaid üldine arusaam vajadusest uurida märgi rolli eluprotsessides ja katsed tulemusi koondada, et rajada bioloogiale semiootiline alus. Ta võib aidata jagu saada [[vaimufilosoofia]]s ikka veel kummitava [[Descartesi dualism]]i mõnest vormist. Kirjeldades [[keha]] ja [[vaim (mens)|vaim]]u vahelist järjepidevust, võib biosemiootika ka aidata mõista, kuidas inimese "vaim" võib naturalistlikus mõttes emergentselt ilmuda algelisematest loomse "teadmise" protsessides.
==Teaduselu==
| |||