Julianus (keiser): erinevus redaktsioonide vahel

Ta oli üks esimesi [[Vana-Rooma]] keisreid[[keisr]]eid, kes oli saanud range [[kristlik kasvatus|kristliku kasvatuse]], ja viimane, kes püüdis riiki[[riik]]i valitseda [[antiik|antiigi]] tavade[[tava]]de järgi. Sellest sai ta hüüdnime Apostata ([[kreeka keel]]es 'taganeja'). Ka on teda nagu [[Marcus Aurelius]]tki nimetatud filosoofiks[[filosoof]]iks keisritroonil.

Ta oli ka edukas väejuht, kuid innustatuna [[Aleksander Suur]]e tegudest alustas aastal 363 [[sõda]] [[Pärsia]] vastu, lükkas tagasi soodsa rahupakkumise ja jätkas sõda, kuid ei suutnud vallutada Pärsia pealinna [[Ktesiphon]]i. Ta hukkus ratsaväepiigi torkest. Võimalik, et ta reedeti mõne [[kristlane|kristlasest]] sõduri[[sõdur]]i poolt. Legendi[[Legend]]i järgi hüüdis ta enne oma surma: "''Vicisti, Galilaee''", tõlkes 'Võitsid, Galilealane'. Julianus kutsus oma keelepruugis kristlasi galilealasteks. Keskaegsetes[[Keskaeg]]setes allikates on väidetud, et tegemist oli taevaste jõudude sekkumisega.