Albert Suerbeer: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
5. rida:
[[1245]]. aastal suri Preisimaa piiskop [[Christoph (Preisimaa piiskop)|Christoph]] ja paavst rajas uue, Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa peapiiskopkonna, mille etteotsa ta määras Alberti. [[1246]] lahkus too [[Iirimaa]]lt ning tuli tagasi [[Saksamaa]]le. Paavst nimetas ta [[Lübeck]]i piiskopi kohusetäitjaks ning lisaks sellele sai tast ka paavsti legaat Põhja-Euroopas. Peapiiskopi toolile ei saanud ta aga kohe asuda, sest Saksa ordu oli tema Preisimaale asumise vastu. [[1251]]. aastal kinnitas paavst ordu nõusolekul peapiiskopkonna keskuseks [[Riia]], kuid sealne piiskop Nicolaus oli Alberti sinna saabumise vastu. Alles [[1253]]. aastal, kui viimane suri, sai Albert lõpuks ka Riia valitsejaks. Peapiiskopi ilmalike võimu alaks said endised Riia ja Semgallia piiskopkonnad, vaimulik võim oli tal aga Tartu, Saare-Lääne, Kuramaa ja Preisimaa piiskopkondade üle. Lübecki piiskopi kohast pidi ta aga loobuma. Alates [[1255]]. aastast kandis Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime.
 
Albertil tekkis Liivimaal aga peagi konflikt [[Liivi ordu]]ga, sest ta püüdis tollele peale suruda kuulekusvannet ehk teda teha enda vasalliks. Selleks kutsus ta [[1267]]. aastal Riiga foogtiks[[stiftifoogt]]iks (peapiiskopi ilmaliku võimuala tegelikuks haldajaks) mõjuka krahvSchwerini krahvi poja Gunzelini, kuid ordu protestide tõttu pidi too peagi lahkuma. Otseseks sõjategevuseks Alberti ajal siiski ei läinud, ordu ja peapiiskopi vahel püsis habras võimutasakaal.
 
{{algus}}