Jon Lord: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
21. rida:
Deep Purple'ist sai üks menukamaid bände maailmas. Lordi katsetused heliga orelil ja elektriklaveril aitasid välja töötada Deep Purple'i isikupärast kõla. Marshalli võimendite abiga sai Lord oma Hammondi oreliga teha raskemat ja käredamat heli, konkureerides Blackmore'i kitarriga. Lord mängis põhiliselt rütmiosi, jättes soolod Blackmore'ile.
Lordi klassikalise muusika mõjutused tulid välja ka Deep Purple'is mängides, mis aga ei olnud teistele bändiliikmetele alati meele järele. Bändi side klassikalise muusikaga kulmineerus 1969. aastal, mil koos Kuningliku Filharmooniaorkestriga esitati [[Concerto For Group And Orchestra]]. See kanti ette 24. septembril [[Royal Albert Hall]]is ja oli üks esimesi katseid ''rock''-muusikat ühendada klassikalisega. 1969 oli ka aasta, kui Evans ja Simper vallandati, ning Concerto esitati juba uute liikmete laulja [[Ian Gillan]]i ja basskitarristi [[Roger Glover]]iga.
Samaaegselt alustas Lord ka soolokarjääri, keskendudes oma albumitel põhiliselt klassikalisele muusikale. 1970. aastal esmakordselt esitatud ja aasta hiljem salvestatud Gemini Suite oli Lordi järjekordne katse ühendada sümfoonilist muusikat ''rock'''iga. See salvestati koos Londoni Sümfooniaorkestriga ja külalistena astusid üles lauljad [[Tony Ashton]] ja [[Yvonne Elliman,]], kitarrist [[Alvin Lee]] ning Glover ja Paice Deep Purple'i koosseisust. Järgmine album Windows salvestati [[Saksamaa]]l [[Eurovisiooni lauluvõistlus]]e ülekande ajal [[1974]]. aastal. [[1976]]. aastal andis Lord välja kolmanda sooloalbumi Sarabande.
== Välislingid ==
| |||