Docta ignorantia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
==Nicolaus Cusanus==
[[Nicolaus Cusanus]] võttis selle väljendi enda sõnul Augustinuselt. Ta iseloomustab seda nii: "''visio sine comprehensione, speculatio''" ("nägemine ilma arusaamiseta, spekulatsioon"; "[[De docta ignorantia]]" I, 26). Inimene ei taba Jumala olemuse lõpmatust ratsionaalse tunnetuse täiustamise teel. Jumala-tunnetuseni jõudmiseks tuleb loobuda eristamisvõimest. [[Spekulatsioon]]iga ületatakse mõistuslikult taibatava reaalsuse piirangud ning jõutakse [[vastandite kokkulangemine|vastandite kokkulangemiseni]] (''[[coincidentia oppositorum]]''). Nii ületatakse ka väljendis "õpetatud mitteteadmine" sisalduv õpetatuse ja mitteteadmise näiline vastuolu.
Teoses "[[Idiota de sapientia]]" (V, 13) ütleb Võhik: "Sest see on nimelt [[aru]] (''[[intellectus]]'') vaimne elu, millel on endas mingi loomukohane [''connaturatam''] eelmaik, mille läbi ta nii suure innuga uurib oma elu allikat, mida ta ilma eelmaiguta ei otsiks ega teaks, et on selle leidnud, kui ta selle leiaks, sellepärast ta liigub selle poole nagu oma elu poole. Ja magus on igale [[vaim (spiritus)|vaim]]ule elu alge poole pidevalt tõusta, olgugi see kättesaamatu. Nimelt on see elada üha õnnelikumalt: elu poole tõusta. Ja kui ta oma elu otsides selleni jõuab, et ta näeb seda lõpmatut elu, siis ta rõõmustab seda enam, mida surematumana ta oma elu näeb. Ja nõnda juhtub, et tema elu [[lõpmatus]]e kättesaamatus ehk haaramatus on tema kõige ihaldatum haaramine. Just nagu kellelgi oleks tema elu aare ning ta jõuaks selleni, et ta teab, et see tema aare on loendamatu, kaalutamatu ja mõõtmatu, nõnda on see haaramatuse teadmine rõõmurikkam ja ülisoovitav haaramine, mitte küll haaraja suhtes, vaid kõige armastusrikkama eluaarde enese suhtes. Just nagu kui keegi armastab midagi, sest see on armastusväärne, siis ta rõõmustab, et armastusväärses leiduvad lõpmatud ja väljendamatud armastuse põhjused. Ja see on armastaja rõõmurikkaim haaramine, kui ta haarab armastatu armastusväärsuse haaramatust. Ta ei rõõmustaks ju sugugi niipalju selle üle, et ta armastab armastatut millegi haaratava järgi, kui siis, kui talle on teada, et armastatu armastusväärsus on täiesti mõõtmatu, otsatu, piiritu ja haaramatu. See on haaramatuse rõõmurikkaim haaratavus."
| |||