Docta ignorantia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
25. rida:
[[Eusebios]] [(''[[De praeparatione evangelica]]'' XI)] teatab, et [[Ateena]]sse saabus indialane, kellelt [[Sokrates]] küsis, kas on võimalik midagi teada, kui Jumalat ei teata. Too vastas küsimuse üle imestades: kuidas nii saaks olla? Indialane ei tahtnud nimelt ei mitte millegi teadmist ega Jumala täielikku mitteteadmist. Kõik, mis on, annab ju tunnistust ka Jumalast, sest ta on. Või õigemini: et Jumal on, siis kõik on. Nimelt, kuna kõike, mida teatakse, on võimalik teada paremini ja täiuslikumalt, siis ei teata midagi nii, nagu on teatav. Seega, nii nagu Jumala olemine on kõige olemise teadmise põhjus, nõnda seetõttu, et ei teata, mis on Jumal, nagu on teatav, ei teata ka kõige [[missus]]t, nagu on teatav. [[Aristoteles]] [996b 5–25; 1069a18; 1025b 10–15] ütleb, et see on alati otsitav; nagu ta seda ka ise [[esimene filosoofia|esimeses filosoofias]] otsib, kuid ei leia.
[[Proklos]] [''[[in Platonis theologiam]]'' III 1] arvas, et algselt oleva missus, raskeim kõigist avastustest, ei ole muud kui üks palju: [[üks (filosoofia)|üks]] [[olemus]]es, [[palju]] [[võimalikkus]]es. Aga selle läbi ei teata, mis on üks palju; sellest allpool pikemalt. Nimelt ei ole võimalik teada seda, mis eelneb saadavõimisele. Et aga eelneb Jumal, siis ei ole võimalik, et ta saaks haaratavaks. Ning kuna pole haaratav, mis on saadavõimine, nagu ka mitte selle põhjus, mis sellele eelneb, siis põhjuste teadmatuse tõttu ei haarata ühegi asja missust tegelikkuses nii, nagu ta on teatav.
Niisiis, mida paremini keegi teab, et seda pole võimalik teada, seda õpetatum ta on. Nimelt, kui õpetatum on päikese heleduse suurusest see, kes eitab selle haaratavust nägemisega, kui see, kes jaatab, ja mere suurusest see, kes eitab, et see on mingisuguse vedelikumõõduga mõõdetav, kui see, kes jaatab, nõnda ka on õpetatum see, kes eitab, et absoluutne suurus, mis ei ole kitsendatud päikese heleduseks või mere laiuseks ning on [[vaim (mens)|vaim]]u mõõdule, mis on vaimuks kokku tõmmatud, täiesti piiritu ja lõpmatu, on mõõdetav, kui see, kes jaatab. Ja selle osa ma seletasin "[[De docta ignorantia|Õpetatud mitteteadmise]]" raamatutes lahti nii hästi, kui oskasin.
| |||