Superkondensaator: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
====Ajalugu====
Selline elektrienergia salvestamise meetod avastati juba 1957. aastal, seoses kütuselemendi uuringutega. Katsete käigus ilmnes anomaalia et elektrivool ei katkenud koheselt peale gaasivoo sulgemist vaid element tootis elektrit mõnda aega edasi. Uurimisel selgus et selle põhjuseks oli kütuselemendis aktiivse materjali kandjana kasutatud poorne süsinikelektrood, mis suutis hoida märkimisväärset laengut sees. Sel ajal süsinik eripinnaga 400m2/g, omas mahtuvust 80F/g. Järgnevatel aastatel “elektrokeemilise kondensaatori“ nagu seda algul nimetati, uurimised laienesid. Peagi jõuti ka esimese patendini [http://patft.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?Sect1=PTO1&Sect2=HITOFF&d=PALL&p=1&u=%2Fnetahtml%2FPTO%2Fsrchnum.htm&r=1&f=G&l=50&s1=2800616.PN.&OS=PN/2800616&RS=PN/2800616]. Sarnaselt tänapäevaga püüti selliseid suure mahtuvusega süsteeme kasutada esmalt elektriautodel.
 
Ka eestis käib viljakas arendustöö superkondensaatorite vallas. Tartus paiknev väikeettevõte Tartu Tehnoloogiad OÜ [http://www.skeletonnanolab.com] tegeleb alates 1998 aastast nanostruktuurse süsiniku uurimisega ning superkondensaatorite arendustegevuse ja katsetootmisega.