Donatism: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1612 baiti ,  17 aasta eest
lisa
PResümee puudub
(lisa)
==Donatismi eellugu==
[[24. veebruar]]il [[303]] andis [[Rooma keiser] [[Diocletianus]] välja esimese [[edikt]]i kristlaste vastu: kirikud tuli purustada, pühakirjad välja nuhkida ja põletada ning kristlased põlustada. [[304]]. aastal välja antud neljas edikt nägi ette, et kõik peavad surma ähvardusel [[paganlus|paganlikele]] [[jumalad|jumalatele]] [[viiruk]]it [[ohverdus|ohverdama]]. Kui [[Maximianus]] [[305]] troonist lahti ütles, siis nähtavasti ''[[Africa]]''<font>'s</font> tagakiusamine vaibus. Enne seda oli see olnud kohutav. [[Numiidia]] kuberner Florus oli kurikuulus oma julmuse poolest. Kuigi paljud ametnikud, nagu näiteks [[prokonsul]] [[Anulinus]], ei tahtnud minna kaugemale kui nad olid kohustatud, oli tulemuseks see, et mõnedest said usutunnistajad, mõnedest märtrid, mõned langesid ja ainult need, kes olid peidus, põgenesid. Tertullianus oli õpetanud, et tagakiusamise eest põgeneda ei ole lubatud. Nüüd oli aga neid, kes läksid veelgi kaugemale, andes end vabatahtlikult märtriks. Kartaago piiskop Mensurius ütleb kirjas Tigisi piiskopile Secundusele, kes oli tol ajal Numiidia priimas, et ta keelas austada märtritena neid, kes olid end vabatahtlikult üles andnud, ning neid, kes hooplesid, et neil on Pühakirja eksemplare, mida mad ära ei anna. Mõned neist olevat olnud kurjategijad ja riigivõlglased, kes lootsid niiviisi vabaneda vaevarikkast elust või siis panna unustama oma kuritegusid või saada kristlastelt raha ja hoolitsust vanglas. Mercurius jutustab, et tema ise viis kiriku pühad raamatud koju ning viis asemele ketserlikud kirjutised, millegatagaliusajad rahudusidki, prokonsul, kes pettusest teada sai, ei hakanud piiskopi kodu läbi otsima. Secundus kiitis vastuskirjas oma provintsis märtrisurma läinuid, kes olid keeldunud pühade raamatute äraandmisest. Secundus ise oli läbiotsijatele vastanud: "Ma olen kristlane ja piiskop, mitte äraandja (''traditor''). Viimase sõnaga hakati kutsuma neid, kes olid andnud ära pühad kirjad või isegi pühad riistad või koguni oma vennad.
 
==Donatismi teke ja õitseaeg==
Donatism kui usulahk tekkis [[311]] pärast Kartaago piiskopi valimist. Ühte kolmest piiskopi pühitsemisel osalenud piiskopist peeti äraandjaks, sest ta oli oli andnud Piibli käsikirju kristlaste tagakiusajate kätte. Numiidia piiskopi eestvõttel kutsus 70 piiskopist koosnev rühm kokku [[sinod]]i ning kuulutas piiskopipühitsuse kehtetuks. Nad nõudsid, et kirik heidaks välja isikud, kes olid teinud rasket pattu, ning et vääritud ei tohiks enam sakramente jagada. Seepeale heitis sinod Kartaago piiskopi kirikust välja.
 
[[315]] sai [[Donatus Magnus]] (Donatus Suur) pärast uue piiskopi surma Kartaago piiskopiks ning kogu liikumist hakati kutsuma tema nime järgi. Et keiser [[Constantinus I]] tahtis tüli ise lahendada, käis asi läbi mitmest kiriklikust instantsist, kuni valitseja [[316]] selle ise ette võtsid. Kõik komisjonid kuulutasid 311 toimunud piiskopivalimise kehtivaks. Constantinus püüdis nüüd donatiste jõuga alla suruda. Alates [[321]]. aastast muutus tema suhtumine leebemaks, kuid tema noorim poeg [[Constantius II]] laskis donatiste jälle taga kiusata. Aastal 411 leidis aset donatistlike ja katoliiklike piiskoppide vaheline vaidlus, mille tulemusena donatistid [[414]] kaotasid kodanikuõigused. [[415]] aeti nende koosolekud surmanuhtluse ähvardusel laiali.
 
 
 
[[Kirik]] oli donatistide silmis täiuslike [[pühak|pühade]] ühendus, milles [[patune|patustele]] pole kohta. Kõrged nõuded kehtisid ühtviisi kõikide usklike kohta, mistõttu heideti kõrvale ka [[munklus]]. Suurt rõhku pandi [[patukahetsus]]ele ja valmisolekule kannatada, samuti [[Piibel|Piibli]] üle mõtisklemisele. Kirik pidi koosnema rõõmsalt Jumalat ülistavatest inimestest. Peeti agapesöömaaega. Soovitati nii pühade pidamist kui ka paastu. Kirikujuhtidele esitati väga suuri nõudeid: nende elu pidi olema eeskujulik ja nad pidid olema valmis usu eest kannatama. Iga kompromiss muutis inimese väärituks olema kirikujuht.
 
Donatistide lahknemine ülejäänud Kiriku seisukohtadest tuli ilmsiks suhtumises neisse, kes hülgasid usu [[Diocletianus]]e-aegse kristlaste tagakiusamise ajal ([[303]]–[[305]]). Donatistid olid nende suhtes palju rangemad kui ülejäänud Kirik. ERinevaltErinevalt [[katoliku kirik]]u õpetusest seostasid donatistid [[sakrament]]ide toime neid jagava isiku külbelise puhtusega (katoliku kiriku õpetuse järgi pole sellek tähtsust). Nõnda keeldusid donatistid vastu võtmast [[sakrament]]e ([[ristimine]], [[armulaud]], [[preestriks pühitsemine]]) [[preester|preestritelt]] ja [[piiskop]]pidelt, kes olid tagasikiusamise ajal usust taganenud, eitasid nende vaimulikku autoriteeti ja nõudsid nende väljaheitmist kirikust valekristlastena. Paljud kirikujuhid olid koguni kristlasi Rooma võimudele üles andnud ning pühasid raamatuid avalikult põletanud. [[Constantinus]]e valitsemise ajal olid need mehed pärast [[Milano edikt]]i olid need mehed jälle juhtivatele kohtadele saanud. Donatistid kuulutas mis tahes sakramendid nendelt preestritelt ja piiskoppidelt on kehtetuks. Donatismi tekkimise üheks ajendiks oli [[Caecilianus (piiskop)|Caecilianus]]e (või Caeciliuse) määramine Kartaago piiskopiks [[312]], sest too oli valitsuse pooldaja.
 
Kui Rooma kirik ajutised usust taganejad siiski uuesti vastu võttis, lõid donatistid Kirikust lahku. Nad hakkasid end nimetama [[märter|märtrite]] kirikuks ning kuulutasid, et kõik, kes jäävad läbikäimisse patustega, heidetakse kogudusest välja.
 
==Donatismi hääbumine==
[[Augustinus]] võitles kogu oma [[Hippo]] piiskopiks olemise aja jooksul donatismi vastu, ning tänu tema pingutustele sai Kirik donatismist võitu. Aastal [[411]] leidis aset donatistlike ja katoliiklike piiskoppide vaheline vaidlus, mille tulemusena donatistid [[414]] kaotasid kodanikuõigused. [[415]] aeti nende koosolekud surmanuhtluse ähvardusel laiali. [[5. sajand]]il kadus donatism peaaegu täielikult. Kui Põhja-Aafrika vallutasid [[vandaalid]] (kristlaste omavahelised tülid nõrgendasid neid niivõrd, et vandaalidele ei suudetud vastupanu osutada), tõstis donatism jälle pead. Donatism elas üle ka Põhja-Aafrika vallutamise [[Bütsants]]i poolt [[Justinianus I]] ajal. Pole teada, kui kaua donatistid vastu pidasid [[islam]]iajal, kuid paljud ajaloolased usuvad, et donatistide [[skisma]] tekitatud lahkhelid kristlaste seas hõlbustasid islami pealetungi Põhja-Aafrikas.
 
==Seos hilisemate usuliikumistega==