Patriarh: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Boy (arutelu | kaastöö)
16. rida:
[[2. sajand]]il pääses [[kirik]]us varasema kollegiaalse, kogudusevanemate ([[presbüter]]ide) poolt teostatava juhtimise asemel maksvusele [[episkopaalkirik]], kus kiriku juhtimisel oli keskne koht [[piiskop]]iametil. Selle ameti autoriteet (''auctoritas'') ja väärikus ''dignitas'' tulenesid [[apostellik suktsessioon|apostellikust suktsessioonist]]: igast piiskopist ulatus eelkäijate ahel tagasi [[apostel|apostliteni]].
 
[[Antiookia Ignatios]]el oli juba peaaegu [[monarh|monarhivõimutaoline]]ivõimutaoline õpetus-, pühitsus- ja jurisdiktsioonivõim. [[Esimene Nikaia kirikukogu]] ([[325]]) seadis sisse järgmise "metropolikorra": "[[Egiptus]]es, [[Liibüa]]s ja [[Pentapolis]]es jäägu püsima vana komme, et [[Aleksandria]] piiskopil on ülevõim kõige selle üle, sest ka [[Rooma]] piiskopil on selleks õigus. Samamoodi jäetagu nende eesõigused ka [[Antiookia]] kirikutele, nagu ka teistele [[eksarhia]]tele nende eesõigused."
Seega on [[ülemmetropoliit|ülemmetropoliidid]] nähtavasti olemas juba [[3. sajand]]il, kindlasti aga [[4. sajand]]il, nimelt Roomas ([[Õhtumaa]]), Aleksandria (Egiptus) ja Antiookia ([[Süüria]]).
 
31. rida:
#[[Jeruusalemma patriarh]] (selle ameti rajasid kõik apostlid)
 
PatruarhiametitPatriarhiametit nimetatakse ka [[patriarhaat|patriarhaadiks]].
 
Oma [[osadusühtsus]]ega (''communio'') vahendasid need viis patriarhi oma [[jurisdiktsioon]]i piiskoppidele kiriklikku ühtsust kõikide [[kohalik kirik|kohalike kirikutega]]. Nad olid kiriku ühtsuse garantideks. Konflikte lahendati [[kirikukogu]]del. Mitmesugused [[kirikulõhe]]d viisid kiriku patriarhaalsest juhtimisest loobumiseni.