Liivimaa talurahvaseadused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P vajab veel toimetamist |
||
1. rida:
[[1849]]. aastal [[venemaa|vene]] [[tsaar]] [[Nikolai I]] poolt kinnitatud '''Liivimaa talurahvaseadus''' hakkas kehtima [[1850]]. aasta sügisest, pärast avaldamist [[eesti keel|eesti]] ja [[läti keel|läti keeles]].
==Talurahvaseaduse sisu==
▲1849. aastal kinnitas vene tsaar Nikolai I Liivimaa talurahvaseaduse, mis hakkas kehtima järgmise aasta sügisest, pärast seda kui seadus oli avaldatud eesti ja läti keeles. Seadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära selle kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade käsutuses, tunnistati talumaaks, mille kasutamine toimus vabalepingu järgi. Seda võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks.<br>
{{täienda}}
| |||