Georg Elias Müller: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Kuupäevad eestipäraseks: aaaa-kk-pp -> pp.kk.aaaa
P pisitoimetamine using AWB
4. rida:
 
===Varajane elu===
Georg Elias Müller sündis 20. juulil 1850 [[Saksimaa|Saksimaal]]l [[Grimma]]s August Friedrich Mülleri ja Rosalie Zehme Mülleri perre. Tema isa oli teoloog ja religiooniprofessor lähedalasuvas kuninglikus akadeemias. Lapsena käis ta [[Leipzig|Leipzigis]]is gümnaasiumis.<ref name="int ency" />
 
===Karjäär===
18-aastaselt astus ta [[Leipzigi ülikool|Leipzigi ülikooli]]i ning õppis seal ajalugu ja filosoofiat. Sealviibides tutvus ta ka herbartliku filosoofiaga. Müller oli alati usin õpilane ning huvitus müstitsismist, mis väljendus [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]], [[Lord Byron|Byroni]] ja [[Mary Shelley|Shelley]] teoste lugemises.<ref name="int ency" /> Kuna tal oli raske ajaloo ja filosoofia vahel valimisega, otsustas ta võtta ülikoolist kaks aastat vabaks. Selle aja jooksul astus ta 1870. aastal vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ja osales [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]]. Seejärel otsustas ta filosoofia kasuks, mis juhatas ta [[psühholoogia]] õppimise juurde.<ref name="int ency" />
 
Müller enda järgi oli [[Hermann Lotze]] see, kes ta psühholoogia, teadusliku uurimistöö ja kriitilise mõtlemise juurde juhatas.<ref name="Boring1" /> Tema Leipzigi ülikooli esimene õpetaja [[Gustav Fechner|Gustav Theodor Fechner]] <ref name="ency2" /> tutvustas talle psühhofüüsikat ja veel üks õpetaja, [[Moritz Wilhelm Drobisch]] saatis ta [[Göttingeni ülikool|Göttingeni Ülikooli]] Lotze juurde õppima ja teaduskarjääri tegema.<ref name="frobes" /> Lotze kaudu puutus Müller esimest korda kokku teadusliku psühholoogiaga.<ref name="int ency" />
 
Oma doktorantuuri lõpetas Müller Lotze käe all Göttingenis 1873. aastal.<ref name="Boring1" /> 1881. aasta aprillis võttis ta Lotzelt üle eradotsendi koha ja rajas ühe esimestest [[eksperimentaalpsühholoogia]] laboratooriumitest maailmas. Eradotsendiks jäi ta 40 aastaks.<ref name="Boring1" /> Müller oli ennekõike eksperimentaalpsühholoog: ta töötas tihti laboris ja viis läbi rangeid eksperimentaalseid uuringuid.<ref name="HzOdR" /> Eriti silmapaistev oli ta reaktsiooniaja uuringutes, psühhofüüsikas ja värviteoorias. Talle omistatakse osa [[interferentsiteooria|interferentsiteooriast]]st – retroaktiivne interferents – mis on ka tänapäeval endiselt olulisel kohal.<ref name="learning" /> Göttingenis pidas ta ka loenguid teemadel nagu psühhofüüsikaline meetod, mälu ja tahtefenomenid.<ref name="Boring1" /> Müller leiutas ka mälutrummi, mis on seade, mida kasutatakse verbaalse õppimise uuringutes.<ref name="ency2" />
 
Mülleri väitekiri oli tähelepanu mehhanistlikest teooriatest. Teooria ise ei kogunud küll toetust, kuid võimaldas tal saada Göttingenis õppejõuks.<ref name="ency2" /> Õppejõuna avaldas ta teose "Die Grundlegung der Psychophysik" ("Psühhofüüsika loomine")<ref name="ency2" /> mis aitas edaspidi muuta osi Fechneri tööst. Õppejõuna Göttingenis võitles ta ka eksperimentide falsifikatsioonistandardite sisseseadmise eest, mis pakuksid selget alternatiivset teooriat.<ref name="ency2" /> Oma hilisema karjääri jooksul, Mülleri enda sõnul Göttingeni laboratooriumi kuldajastul, lõi ta psühhofüüsika standardiseeritud ülevaate (''Komplextheorie''). See aitas omakorda [[Edward Bradford Titchener|Edward Bradford Titchenerit]]it tema karjääris.<ref name="ency2" /> Ülevaade oli mehhanistlik teooria, mis põhines [[Johann Friedrich Herbart|Johann Friedrich Herbarti]]i doktriinidel. 1903. aastal loodi Saksa eksperimentaalpsühholoogia ühing (Deutsche Gesellschaft für experimentelle Psychologie), mille juhiks oli Müller 1927. aastani.<ref name="ency2" />
 
==Töö psühholoogia valdkonnas==
 
===Värvinähtused===
1922. aastal jäi Müller pensionile. Seejärel hakkas ta uurima värvinähtusi. Uurimise käigus arendas ta edasi [[Ewald Hering|Ewald Heringu]]u värviteooriat ja täpsustas kahestaadiumilise värvitaju teooriat. Esimene staadium oli seotud võrkkesta retseptoritega ja teine signaalide teisendamisega neljaks vastandlikuks põhivärviks. 1930. aastal kirjutas ta kaks kokkuvõtlikku raamatut, mis aitasid värviteooriat defineerida.<ref name="ency2" />
 
===Mälu===