Elmpt

Elmpt (vene keeles Эльмпт) oli Reinimaalt pärit aadlisuguvõsa.

Elmpti suguvõsa aadlivapp

Elmpti suguvõsa vabahärravapp

Elmpti suguvõsa krahvivapp

Ajalugu

Päritolu ja varasem ajalugu

Elmptid olid vana Reinimaa suguvõsa, mille kohta on esimesi teateid XIII sajandi algusest. 1203. aastal esineb Alam-Lotringi hertsogi Heinrich I ja Gelderni krahvi Otto I vahelises lepingus tunnistajana Theodoricus de Elmid. 1233. aastal on Gelderni allikais nimetatud Gobelo von Elmetet. Suguvõsa liin algab Wilhelm von Elmptiga (suri enne 1408).

Saaremaa liin

Suguvõsaliini rajaja noorem poeg Wilhelm von Elmpt (suri enne 1436) rändas XV sajandi alguses Saaremaale. Saksa Ordu läänistas talle 1412. aastal Maasilinna foogtkonnas Reina küla, kuhu tema järeltulijate ajal rajati mõis (seda on mainitud 1464. aastal). Tema vanem poeg Wilhelm siirdus Reinimaale tagasi, kuid nooremad pojad Johann (suri enne 1450) ja Jakob (suri enne 1450) jäid orduvasallidena elama Saaremaale. Viimase poeg Jakob von Elmpt (suri enne 1466) müüs oma Saaremaa valdused 1464. aastal ja suri varsti pärast seda. Ta oli oma liini viimane esindaja.

Anrep-Elmpt

 Pikemalt artiklis Anrep

Krahv Philipp von Elmpt (1763−1818) suri meessoost pärijateta. Tema noorem tütar Cäcilia Julie Philippine (1812−1892) naitus 1833. aastal Kärstna mõisniku kindralleitnant Joseph Karl von Anrepiga (1796−1860). Viimane sai 1853. aasta 6. mail (vkj) krahvitiitli ja õiguse kanda perekonnanime Anrep-Elmpt.

Elmptid rüütelkonna matriklis

1784. aasta 28. veebruaril (vkj) võeti kindral en chef vabahärra Johann Martin von Elmpt (1726−1802) Piltene rüütelkonna aadlimatriklisse. Sama aasta 15. septembril (vkj) immatrikuleeriti ta ka Kuramaa rüütelkonna matriklisse.

Suguvõsa liikmeid

• Johann Heinrich von Elmpt (suri 1657), kindral, Pfalz-Neuburgi nõunik, kammerhärra, Düreni kuberner
• Vabahärra Franz Philipp von Elmpt (1724−1795), feldmarssal-leitnant, Austria kindralstaabi ülem, Praha linna ja kindluse komandant
• Krahv Johann Martin von Elmpt (1726−1802), kindralfeldmarssal, diviisikomandör, mõisaomanik
• Krahv Philipp von Elmpt (1763−1818), kindralleitnant, polgukomandör, mõisaomanik
• Krahv Eugen von Elmpt (suri pärast 1798), kindralmajor, kammerhärra

Lielsvitene mõis

Elmpti suguvõsa mõisavaldused

• Kuramaa:
  • Lielsvitene (Groß-Schwitten) (1788−1833), Vārnava (Wahrenbrock) (1788−?)
• Liivimaa eesti distrikt:
  • Laiuse (Lais) (rendivaldus)
• Saaremaa:
  • Orissaare (Orrisaar) (kuni 1464), Reina (Saltack) (1412−1464)

Vaata ka

• Anrep-Elmpt

Kirjandus

• Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 49.
• Duncker, Alexander. Die ländlichen Wohnsitze, Schlösser und Residenzen der ritterschaftlichen Grundbesitzer in der preußischen Monarchie nebst den Königlichen Familien-, Haus-Fideicommiss- und Schatull-Gütern in naturgetreuen, künstlerisch ausgeführten, farbigen Darstellungen nebst begleitendem Text. Achter Band. Berlin: Verlag von Alexander Duncker, 1865-1866 [1].
• Fahne, Anton. Geschichte der Kölnischen, Jülichschen und Bergischen Geschlechter. Erster Theil. Stammfolge und Wappenbuch. Köln und Bonn: Verlag von J. M. Heberle, 1848. Lk 90-91 [2].
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 655 [3].
• Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd III. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1975. Lk 128.
• Genealogisches Taschenbuch der deutschen gräflichen Häuser auf das Jahr 1844. Siebzehnter Jahrgang. Gotha: bei Justus Perthes, 1844. Lk 170 [4].
• Kneschke, Ernst Heinrich. Deutsche Grafen-Haeuser der Gegenwart. Dritter Band. A−Z. Leipzig: T. O. Weigel, 1854. Lk 97-98 [5].