Mihkel Kunnus

eesti semiootik ja kirjanduskriitik
(Ümber suunatud leheküljelt Elli Soolo)

Mihkel Kunnus (sündinud 23. veebruaril 1982) on eesti semiootik ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus kirjandusfestivalil HeadRead
Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2012
Mihkel Kunnus Oa tänava ehitusafääri vastasel meeleavaldusel 2013. aastal

Elulugu muuda

Ta lõpetas 2000. aastal Nõo Reaalgümnaasiumi ja 2010. aastal Tartu Ülikooli semiootika ja kulturoloogia erialal.[1]

Ta on oma erialaseid teadmisi realiseerinud nii esseisti kui ka muudes žanrides kirjutava publitsistina. Osales mitmes Eesti Televisiooni telesaates sarjast Jüri Üdi klubi.

2013. aasta kevadel avalikustas Kunnus oma blogis Tartus Supilinnas Oa tänaval ehitustegevuse käigus toimunud rikkumised, millest alguse saanud skandaali tagajärjel ehitusluba peatati ning Tartu linnavalitsus vahetas välja arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja.[2]

2016. aasta algul avaldas Mihkel Kunnus avalikus kirjas prokuratuurile toetust seoses kohtuasjaga Kaur Kenderi teose "Untitled-12" asjus, vastandudes arvukatele kultuuritegelastele, kes olid võtnud sõna pigem Kenderi toetuseks.[3]

Õigusrikkumine muuda

21. detsembril 2016 mõistis Tartu maakohus Mihkel Kunnuse süüdi perevägivallas. Kohus määras kokkuleppemenetluse tulemusel Kunnusele karistuseks 11 kuu pikkuse tingimisi vangistuse üheaastase katseajaga.[4] Juhtunust andis ta koos elukaaslasega usutluse Õhtulehele[5], mille kärpimata versioon ilmus ta blogis[6]. Samuti reflekteeris pärast seda lähisuhtevägivalla teemal kultuurilehes Sirp[7][8].

Võimalik pseudonüüm muuda

Mitmes artiklis on viidatud sellele, et pseudonüümi Elli Soolo (kultuurilehe Sirp aastaauhind 2012[9], kogumik "Teine tegupool" 2018, Vabamõtleja) taga on Mihkel Kunnus[10][11][12].

Liikmesus muuda

Kunnus on Eesti Kirjanike Liidu liige (2012).

Sport muuda

Ta on tegelenud võitlusspordiga. Näiteks on ta tulnud aastal 2005 Eesti üliõpilasmeistriks poksis (91 kg+)[13] ja Eesti meistrivõistlustel kikkpoksis tuli ta 2016. aastal üliraskekaalus hõbemedalile[14].

Teosed muuda

  • Kunnus, Mihkel 2012. Minu eugeenika saladus. Saarde-Pärnu: Ji
  • Kunnus, Mihkel 2014. Roheline süü. Saarde-Pärnu: Ji
  • Kunnus, Mihkel 2018. Päästepaadieetika. Ji

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. "Tartu Ülikooli lõpetanute tähestikuline nimekiri". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. detsember 2013. Vaadatud 23. novembril 2013.
  2. Kristjan Roos: "Supilinna Selts loodab, et Oa tänava juhtum on õnnetu erand" Linnaleht, 3. mai 2013
  3. "Mihkel Kunnus: avalik toetus prokuratuurile seoses "Untitled-12" kohtuasjaga" kultuur.err.ee, 1. veebruar 2016
  4. "Kohus mõistis publitsist Mihkel Kunnuse perevägivalla eest tingimisi vangi" Postimees, 21. detsember 2016
  5. "Mihkel Kunnuse ja tema naise väga isiklik pihtimus: avameelselt kooselust pärast vägivalda" Õhtuleht, 3. juuni 2017
  6. Mihkel Kunnus: "Isiklik on poliitiline. Intervjuu Õhtulehele" mihkelkunnus.blogspot.com, 3. juuni 2017
  7. Mihkel Kunnus: "Isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne" Sirp, 14. juuli 2017
  8. Mihkel Kunnus: "Isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne" mihkelkunnus.blogspot.com, 29. juuli 2017
  9. "Sirp tänab 2012. aasta parimaid autoreid" Sirp, 10. jaanuar 2013
  10. Johanna Ross: "Kunnusega ei saa vaielda" Sirp, 3. juuli 2015
  11. Peeter Sauter: "Kõike saab näha võrdselt" Keel ja Kirjandus, mai 2018
  12. Mihkel Mutt: "Lehti kipper Kunnuse logiraamatust" Sirp, 6. juuli 2018
  13. Poksis paremad selgunud Eesti Akadeemiline Spordiliit, november 2005
  14. Tartlased võitlesid kikkpoksis välja medalite assortii Tartu Postimees, 26. mai 2016
  15. Sirp: Sirbi laureaadid 2010: Karin Hallas-Murula, Mihkel Kunnus ja Alvar Loog[alaline kõdulink]

Välislingid muuda