Elen Lotman

eesti filmioperaator, stsenarist, režissöör

Elen Lotman (sündinud 25. septembril 1981 Tartus) on eesti filmioperaator, -stsenarist ja -režissöör.[1] [2] Elen Lotman on filminud arvukalt mängu-, lühi- ja dokumentaalfilme. Erinevate filmiprojektidega on ta reisinud Jaapanis, Tiibetis, Hiinas, Tais, Indias, Nicaraguas, Costa Ricas, Lapimaal ja Venemaa Arktikas.[3] Ta on tõlkinud eesti keelde oma vanaisa, tuntud semiootiku Juri Lotmani raamatud "Dialoog ekraaniga" ja "Filmisemiootika".

Elen Lotman
[[Fail:
Elen Lotman BFM'i aktusel 3. juulil 2020
|220x300px]]
Sündinud 25. september 1981
Rahvus eestlane
Alma mater Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetool, filmioperaatori eriala
Töökoht Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut, filmikunsti lektor


Ta on kunagi öelnud:

"Valguse nägemiseks tuleb vaadata varju!"[4]

HariduskäikRedigeeri

Ta lõpetas 2000. aastal Tartu Miina Härma Gümnaasiumi ja 2004. aastal cum laude Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli audiovisuaalteose operaatori erialal. Ta on läbinud filmialaseid täienduskursusi Eestis ja välismaal.[3]

Elen kaitses 2021. aastal oma doktoritöö pealkirjaga "Experiential Heuristics in Fiction Film Cinematography".

TööRedigeeri

Ta on töötanud Pimedate Ööde Filmifestivali korraldaja[viide?] ja projektijuhina[viide?] ning filmitootmisettevõtetes[viide?] režissööri, operaatori ja toimetajana[viide?]. Alates 2004. aastast on ta vabakutseline operaator.

Tallinna Ülikoolis aastast 2003 vabakutseline operaator dokumentaalfilmis, mängufilmis, reklaamides, televisioonis ja harvadel juhtudel Steadicami operaator (mängufilmid "Georg" ja "Malev", lühifilm "Aknad")

Aastatel 20042007 oli ta Tartu Kõrgema Kunstikooli lektor[viide?] ning alates 2007. aastast on Balti Filmi- ja Meediakooli filmikunsti lektor.[viide?]

Elen juhtis alates 2013. aastast neli aastat Tallinna Ülikooli filmiosakonda kuni osakonna sulgemiseni ülikooli struktuurireformi käigus.

Ta on töötanud operaatorina ka saami režissööri Paul-Anders Simma filmide juures, kellega koostöös valmisid Koola poolsaarel filmitud "Poron surma" (2012), "Olga" (2013) ja "My Dear Mother" (2020).[2]

FilmograafiaRedigeeri

Aasta Film Liik Filmitegija Näitleja
2006 "Kuldrannake" mängufilm operaatori assistent
2007 "Väsinud end vihkamast" dokumentaalfilm režissöör, stsenarist, operaator
2007 "Universitas Tartuensis 375" dokumentaalfilm operaator
2007 "Mis iganes, Aleksander!" mängufilm Kunstnik
2007 "Kuhu põgenevad hinged" mängufilm operaatori II assistent
2007 "Jan Uuspõld läheb Tartusse" mängufilm operaatori II assistent
2008 "Taarka " mängufilm operaator
2008 "Rambikramp" mängufilm režissöör, stsenarist, operaator
2008 "Lotmani maailm" dokumentaalfilm operaator, toimetaja
2010 "Moekoer" dokumentaalfilm operaator
2010 "Kutsar koputab kolm korda" mängufilm operaator
2011 "Nöbinina" teleseriaal operaator
2011 "Andy astub üles" dokumentaalfilm režissöör, stsenarist, operaator
2012 "Kaleva müsteerium" dokumentaalfilm operaator
2012 "Deemonid" mängufilm operaator
2015 "Jüri" dokumentaalfilm operaator
2016 "Õnn tuleb magades" mängufilm operaator
2020 "Vseviov" dokumentaalfilm režissöör, stsenarist, operaator, monteerija
2020 "Hüvasti, NSVL" mängufilm operaator
2022 "Tagurpidi torn" lastefilm operaator

ArtikleidRedigeeri

  • 2013. Quo vadis, filmioperaator? Teater. Muusika. Kino[5]
  • 2015. Vana maja lammutamine uue eskiisita. Autoriõiguse seaduse muudatus ja filmikunst. Lk 6−7
  • 2016. Exploring the Ways Cinematography Affects Viewers’ Perceived Empathy towards Onscreen Characters. Baltic Screen Media Review. Lk 89−105
  • 2017. Isegi lehtlalinnud teevad seda: inimtaju mehhanismide kasutamisest filmide operaatoritöös ja selle võimalikust mõjust vaatajatele. Teater. Muusika. Kino
  • 2017. Judith Westoni „Biit”. Esimene eestikeelne käsitlus filminäitlemise teooriast ja praktikast. Teater. Muusika. Kino. Lk 90−94
  • 2018. Kuidas õpetada üllatama? Müürileht
  • 2019. Alan Voodla, Elen Lotman, Andero Uusberg. What’s the value of a star? Actor familiarity and likeability effects on emotional mimicry of cinematic displays. Baltic Screen Media Review. Lk 4−16
  • 2019. Neile, kes jäävad kaamera taha. Teater. Muusika. Kino
  • 2020. Alan Voodla, Elen Lotman, Martin Kolnes, Richard Naar, Andero Uusberg. Cinematographic High-Contrast Lighting Can Facilitate Empathetic Affective Mimicry. Projections: the Journal for Movies & Mind, 14 (1), 1−17.10.3167/proj.2020.140102
  • 2020. Loomeuurimus, loome uurimus või uuriv loome. Teater. Muusika. Kino. Lk 86−99

LiikmesusRedigeeri

  • Estonian Society of Cinematographers E.S.C. liige, president alates 2010. aastast.
  • Alates 2019. aastast – Eesti Filmioperaatorite Liit, juhatuse liige[6]
  • Alates 2021. aastast – ülemaailmse filmioperaatorite föderatsiooni (IMAGO) president[7]

TunnustusRedigeeri

Tema filmid on võitnud auhindu ja neid on näidatud A-klassi filmifestivalide nagu Camerimage, IDFA, Tampere filmifestival, Pimedate Ööde Filmifestival, Moskva Rahvusvaheline Filmifestival jne võistlusprogrammides.

Tema Tallinna Kunstihoone jaoks filmitud virtuaalnäitused valiti nii New York Timesi kui ka Wallpaper Magazine’i poolt 2020. aasta maailma 10 parima virtuaalnäituse hulka.

2016. aastal ta on saanud Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (eripreemia – filmihariduse jõulise ja süsteemse edendamise eest).[8]

2019. aastal sai ta stipendiumi "Ela ja sära".

FestivaliauhinnadRedigeeri

  • 2012 – parim operaator (film "Deemonid" PÖFFil)
  • 2020 – parim film ("Rakas äitin" ("My Dear Mother") Pärnu rahvusvahelisel dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil).[9] Lisaks nomineeriti film Torontos ReelHearti filmifestivalil parima operaatoritöö kategoorias ja võitis 2020. aastal parima täispika dokumentaalfilmi auhinna.[3]
  • 2021– Pimedate Ööde Filmifestivali publikuauhinna võitja. Täispikk mängufilm "Hüvasti, NSVL" nomineeriti 2021. aasta režissööride debüütide konkursil Camerimage Golder Frog.[3]
  • 2021 – Tema mängufilmi stsenaarium "Container" pääses Ameerika Filmiakadeemia Nicholli stsenaristikonkursil veerandfinaali.[3]

EluluguRedigeeri

 
Kaja Lotman lastega (1990)

Kui Elen sündis, olid tema vanemad Kaja ja Aleksei Lotman veel tudengid. Nad elasid koos Burdenko tänaval. Eleni vanemad olid bioloogid ja looduskaitsjad, kes kolisid koos nooremate laste Eno-Martiniga ja Aliinaga üheksakümnendate alguses Matsalu rahvusparki. Elen jäi oma õe Silviaga Tartusse, kus ta jätkas Miina Härma Gümnaasiumis käimist ja otsustas, et temast saab filmitegija. Kuid loodusega tugevalt seotud vanemad andsid Elenile kaasa tõenduspõhise maailmavaate.

 
Vasakult: õde Silvia, tundmatu tüdruk, Elen

Vanavanemate mõju ElenileRedigeeri

Eleni vanaema on kirjandusteadlane Zara Mints ja vanaisa on semiootik Juri Lotman , keda Elen on kakskeelses peres elades nimetanud "deeduks" s.o. eestindatud deduška – vene keeles vanaisa.

Elen on kasvanud koos oma vanavanematega, kes ümbritsesid end kirjanduse ja luulega. Oma huvi kunsti vastu ta on tõendanud ka lapsepõlves kunstikoolis käimisega. Elen kirjeldab vanavanemate korterit järgmiselt :"Peter Brueghel vanema maal "Hollandi vanasõnad" elutoa seinal; hiigelpaks maailma nukkude ajaloo läikivpaberil raamat, mida võis vaadata ainult siis, kui käed olid pestud; õhtul kas kõrvaltoas elavalt vaidlevate tudengite ja õppejõudude jutu või vanaisa peast loetud Puškini luuletuste saatel magama jäämine, prantsuskeelsed maletunnid Larissa Volperti juures laupäeviti. Need asjad on mind kindlasti oluliselt mõjutanud."[4]

Akadeemikute perekonnas oli Elen ümbritsetud raamaturiiulite ja tudengimeluga, kuid tol ajal ta veel ei kujutanud ette, et temast saab filmitegija. Elen mainis "RaadioÖöülikool" saates, et tõlkides "Dialoogi ekraaniga" ning samal ajal enda doktoritööd kirjutades leidis ta end järsku pidevast "dialoogist deeduga" ning oskas seostada oma töövaliku vanaisa filmisemiootika-alase tööga.[10]

HaridusestRedigeeri

Peale gümnaasiumi lõpetamist 2000. aastal hakkas ta õppima Rein Marani operaatorite kursusel. Kursuse kuraator lootis, et Elen ja tema kursusekaaslased saavad loodusfilmitegijateks. Õppimise käigus avaldasid talle suurt mõju mitte ainult Maran, vaid ka Jüri Sillart ja Mait Mäekivi.

 
Tekst : "Vanaisale Elenilt"

21. sajandi alguses olid filmikooli jaoks vaesed ajad. Neil praktiliselt puudus tehnika. Eleni mälestustes oli õpilastel vaid: "Kaks tuba Laial tänaval, Tallinnfilmi ajast pärit vanad amortiseerunud filmikaamerad, mõni üksik mini-DV-kaamera …"[4]. Kuid Rein Maran püüdis olukorda leevendada selliste ainetega nagu filosoofia, semiootika ja kunstiajalugu ning anda ülesandeid, mis suunaksid õigetele asjadele mõtlema.

Õppimise käigus selgus, et Eleni kutsumus on operaatoritöö.  Ta räägib endast: "Ma pole kunagi operaatorina olnud selline visuaalselt intuitiivne inimene ... rohkem verbaalne ja analüütiline inimene"[4]. Selleks, et saada aru filmi pildikeelest, süvenes ta tajupsühholoogiasse ja neuroteadustesse. Teadus ja kunst täiendavad teineteist Eleni loengutes ja teevad saladusliku filmikunsti arusaadavamaks ka tema õpilastele.

ViitedRedigeeri

  1. "Elen Lotman TLÜ kodulehel". Vaadatud 20.09.2020.
  2. 2,0 2,1 "Elen Lotmani biograafia Eesti Filmi Andmebaasis". Vaadatud 20.09.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Elen Lotman". European Universities Alliances for film and media arts. Vaadatud 20.09.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Margus Mikomägi (26. november 2020). "ELEN LOTMAN – FILMIOPERAATOR, KES SÜVENEB TAJUPSÜHHOLOOGIASSE". Teatritasku.ee. Vaadatud 19.09.2022.
  5. "Elen Lotmani CV Eesti Teadusinfosüsteemis". Vaadatud 20.09.2020.
  6. "Eesti Filmioperaatorite Liit portaalis teatmik.ee". Vaadatud 20.09.2020.
  7. "Elen Lotman valiti ülemaailmse filmioperaatorite föderatsiooni presidendiks". ERR. 10.9.2021. Vaadatud 10.9.2021.
  8. "Elen Lotmani auhinnad Eesti Filmi Andmebaasis". Vaadatud 20.09.2020.
  9. "Awards". Vaadatud 10.09.2021.
  10. Jaan Tootsen. ""Ööülikool" raadio saade". Vaadatud 20.09.2022.

VälislingidRedigeeri