Elektrooniline identiteet
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) |
Elektrooniline identiteet (lühendatult ka eID) on andmete kogum, mis seob elektroonilises keskkonnas isiku tema füüsilise identiteediga (isikuga). Elektroonilise identiteedi toimimise alus on avaliku võtme infrastruktuur ehk PKI (public key infrastructure).[1]
eID-d kasutab Euroopa Liidu Infokeskus ka e-identimise kohta.[2]
Eesti mõistes on eID elektrooniliseks kasutamiseks mõeldud isikut tõendav dokument (ID-kaart, mobiil-ID, digi-ID, e-residendi), mida väljastab Politsei- ja Piirivalveamet. Eesti eID kasutab nn. turvalist andmekandjat, mis koosneb kiibist, selles talletatud sertifikaatidest ja võtmetest (PKI), mis tagavad toimingute turvalisuse. Sertifikaat on isikuga seotud elektrooniline dokument, mis sisaldab isikuandmeid ja tema tuvastamiseks vajalikku võtit.
eID kasutusalad Eestis muuda
- elektrooniline isikutuvastus (autentimine veebikeskkondades),
- digitaalne allkiri,
- isikule krüpteeritud andmete edastamine ja vastuvõtmine,
- kliendikaart (elektrooniline isikuandmete lugemine füüsiliselt kaardilt),
- elektrooniline võti läbipääsusüsteemides.
Euroopa Liidu määrus muuda
1. juulist 2016 jõustus Euroopa Liidu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). Määruse rakendamiseks Eestis võttis Riigikogu 12. oktoobril 2016 vastu E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse[3], mille president 18. oktoobril 2016 välja kuulutas.[4] eIDAS reguleerib piiriülest koosvõimet ehk millist eID-d tuleb teistest liikmesriikidest aktsepteerida.[5]
eID kolm taset muuda
- Kõrge – isik on füüsiliselt ja pädevalt tuvastatud, ta omab näiteks ID-kaarti, m-ID, Smart-ID
- Märkimisväärne – isik on enam-vähem tuvastatud, tal on identimise vahend (soft sert, parooli tapeet).
- Madal – isik on esitanud usutavana tunduvad andmed ja saanud näiteks püsiparooli või korduvate paroolidega paroolikaardi.[5][6]
eID osa rakendumine muuda
- eID vabatahtlik tunnustamine 18.09.2015
- eID kohustuslik tunnustamine 18.09.2018 - riigid peavad aktsepteerima e-teenustes kõiki vastava tasemega teavitatud eID-sid teistest riikidest.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Elektrooniline identiteet eID, RIA, vaadatud 12.11.2018
- ↑ Kuidas on Euroopa Liidu üleselt reguleeritud e-identimine (eID)?, Euroopa Liidu Infokeskus, 22. märts 2016
- ↑ E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seadus (lühend - EUTS), Riigi Teataja, Vastu võetud 12.10.2016
- ↑ Jõustus e-identifitseerimist ja usaldusteenuseid reguleeriv seadus, ITuudised, 28. oktoober 2016
- ↑ 5,0 5,1 Mark Erlich: eIDAS ja sellega seonduvad tegevused (PDF)[alaline kõdulink], RIA, 21. oktoober 2015
- ↑ eIDAS määrus (PDF), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 17. veebruar 2016
- ↑ Mait Heidelberg: eIDAS (PDF)[alaline kõdulink], RIA, vaadatud 22.06.2017
Välislingid muuda
- ID-kaardi, mobiil-ID ja Smart-ID abikeskus, id.ee, vaadatud 01.08.2017
- Elektrooniline identiteet infosüsteemides: kus, milleks, kuidas., eesti.ee, vaadatud 01.08.2017
- eID uudiste arhiiv, RIA, vaadatud 01.03.2018
- E-Eesti nõukogu toetas ID-kaardi ja e-identiteedi 10 aasta arenguplaani, RIA, 15. veebruar 2019
- Valge Raamat Identiteedihaldus ja isikut tõendavad dokumendid 1.0, RIA, vaadatud 16.02.2019
- Eesti eID ökosüsteemi kirjeldavad videod, RIA Youtube'is