Elektromagnetiline ühilduvus

Elektromagnetiline ühilduvus (ingl electromagnetic compatibility, EMC) on elektriseadme või -paigaldise võime toimida rahuldavalt elektromagnetilises keskkonnas, tekitamata vastuvõetamatuid elektromagnethäireid (elektromagnetiline müra, soovimatu signaal või levikeskkonna muutus) teistele selles keskkonnas asuvatele seadmetele. Seadmete ja süsteemide niisuguse seisundi tagamiseks on kehtestatud tehnilised ja õiguslikud normid.[1]

Elektromagnetilise ühilduvuse laboratoorium
Logoperioodiline antenn raadiosageduslike elektromagnethäirete mõõtmisteks
Neli elektromagnethäirete sidestusviisi

Elektromagnethäired (ingl electromagnetic interference, EMI) võivad häire allikast häire vastuvõtjasse edasi kanduda

Elektromagnethäire võib edasi kanduda ka mitme üheskoos toimiva sidestuse vahendusel. Näiteskeemil toodud alumine sidestustee koosneb induktiivsest, galvaanilisest ja mahtuvuslikust sidestusest.

Müra allikad ja vastuvõtjad on tavaliselt elektroonikaseadmed, häireallikaks võib olla ka loodusnähtus, nagu välk või maailmaruumist (nt Päikeselt) tulev kiirgus.

Vaata ka

muuda


Viited

muuda
  1. "Elektriseadmele esitatavad ohutuse nõuded ning elektriseadmele ja elektripaigaldisele esitatavad elektromagnetilise ühilduvuse nõuded ja vastavushindamise kord1". Vaadatud 22.10.2024.

Välislingid

muuda