Einmanni mõis

Einmanni mõis (saksa keeles Korps) oli rüütlimõis Järvamaal Järva-Jaani kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb endine mõisasüda Lääne-Virumaale Kursi külla.

Einmanni mõisa peahoone esikülg

Einmanni mõisa peahoone portikus

Arhitektuuriliselt oli tegemist piirkonna omanäolisema lahendusega, mille kujundasid ansambli keskmes paiknev puidust klassitsistliku fassaadilahendusega härrastemaja ning mõisahoovi piiravad sammastega aidahoone ja tall-tõllakuur. Saksa kunstiajaloolase ja mõisaarhitektuuri uurija Carl Emil Ludwig von Lorck (1892–1975) sõnadel on Einmanni mõisahoone näol tegemist klassitsismiajastu arhetüübiga, mida võib lugeda siinses mõisaarhitektuuris 1800. aasta paiku viljakaks kujunenud ehitusperioodi alguseks.

Märkimisväärne on ka mõisa omanike lugu, kelle hulgast võib lisaks baltisakslastest aadlisuguvõsadele leida eestlastest Kurbergi perekonna, kelle viimase mõisaomaniku poja literaat Erik Thomsoni mälestused lubavad rekonstrueerida mõisa eluolu.

Omanike lugu

Einmanni mõis on piirkonna üks vanemaid mõisaid: selle teke seostub juba aastaga 1432, mil 26. aprillil jagas ordumeister Cisse von dem Rutenberg praeguse mõisasüdame kohal paiknenud maavalduse Hans Corpesile koos õigusega nüüdisajaks kaartidelt kadunud Rabijärvest (Rappijerwe) kala püüda.

"Lenda, mu väike hobune, õitsvale Järvamaale, aga siis mine tagasi üksi.

Sest siin ma tahan elada ja surra, puhata ja unistada ja olla õnnelik,"

– tundmatu autor.

Läänistatud alale tekkinud mõis ei püsinud esimese omaniku käes aga kaua, kuna juba 28. märtsil 1448 müüdi mõis edasi Heinrich Taubele. Esimeseks pikemaajaliseks omanikuks sai 1517. aastal alles perekond Fircks, kellele kuulus mõis üle sajandi – tolleaegsetes dokumentides on mõisa seetõttu sageli nimetatud ka nimega Firxhof või Firxengut. Järgnevalt püsis mõis 1644. aastast alates perekond Heidemanni käes, kellelt pärineb ka mõisa eestikeelne nimi, ehkki võlgade katteks anti see mitmel korral ka rendile. 1692. aastast käis mõis aga taas tihti käest kätte ning esimesteks püsivamateks omanikeks said alles 1764. aastal von Mellinid. Paarkümmend aastat hiljem otsustati mõis aga välja rentida Eestimaa rüütelkonna maanõunikule (1844–1867) Carl Gustav von Baggehufwudtile, kelle omandiaja algusse jäi ka praeguse mõisasüdame väljakujunemine. Mehe esimese poja Karl Friedrich Theodori sündimise järel aastal 1821 muudeti pandileping ka ametlikuks ostulepinguks.

Kurbergid

Pärast Karl Friedrich Theodor von Baggehufwudti surma ostis 1873. aastal mõisa Laitse mõisnik Alexander Eggers, kelle järeltulijatelt ostis mõisa avalikul müügil vaid paar aastat hiljem eesti soost apteeker Jakob Kurberg, kellest sai 1884. aastal lisaks ka Saiakopli ja 1886. aastal Moe mõisa omanik. Kurbergi lapselapse Erik Thomsoni mälestuste kohaselt elas perekond kokkuostetud mõisatest just viimases, see tähendab Moe mõisas, mistõttu kandis Einmanni eest enamjaolt hoolt vaid mõisavalitseja. Kui varem oli mõisa majandustegevus olnud pigem tagasihoidlik ja traditsiooniline ehk peamiselt viljakasvatusele orienteeritud, asuti sajandi teisel poolel, ilmselt just Kurbergide omandiajal, varasemast rohkem tähelepanu pöörama ka taimekasvatusele, nuumhärgade pidamisele ja turbatootmisele. 1893. aasta Adolf Wilhelm Krögeri aadressraamatu kohaselt toodeti mõisas sel ajal ka piiritust – teatavasti oli just Jakob Kurbergi ajal Moe mõisa vanast viinaköögist välja arendatud moodne tehas, mille toodang ületas mitu korda Eestimaa keskmise ning kus oli piiritusega samaaegselt võimalik toota ka õlut.

Perekonna rikkusest hoolimata ei võtnud kohalik aadel Kurberge kui omasuguseid – lisaks kolmele mõisale omati nii kohvikuid, restorane kui ka õllepoode Tallinnas ja Tapal. On arvatud, et selle põhjuseks oli perekonnapea komme kanda lihtsaid maavillaseid ülikondi, ent tõenäolisem oli siiski baltisakslaste üleüldine tõrjuvus eestlastest mõisaomanike suhtes.

Ehkki 1919. aastal kuulutati mõis Eesti Vabariigi poolt maareformiga riigi omandiks, anti see aasta hiljem Vabadussõja teenete eest Jakobi pojale Evald Kurbergile, kel oli lisaks endisele mõisasüdamele võimalik kasutada ka 100 hektari ulatuses ümberkaudseid maa-alasid. Mõisa viimaseks omanikuks oli enne perekonna Saksamaale ümberasumist viimase tütar Martha Thomson.

Mõisaansambel

Üldiseloomustus ja kirjeldus

Baggehufwudtide omandiaja alguses välja kujunenud mõisaansamblit võib iseloomustada sõnadega "praktiline" või "kasulik", mis ennekõike tähendab seda, et 1820.–1830. aastatel ette võetud ehitus- ja haljastustööde puhul arvestati peamiselt kolme kriteeriumi: viieliikmelise pere tegelikke vajadusi, ümbritsevat looduslikku keskkonda ning varasematel sajanditel loodud teedevõrgustikku. Kui mitme muu samal ajal rajatud Eesti mõisa südamesse püstitatud hoonete arv ulatus tihtipeale kümnetesse ning mõisaomaniku elu- ja esindushooneni jõudmiseks tuli põhimaanteelt pöörata selleks eraldi rajatud pikale puuderidadega palistatud sirgele teele, võeti Einmanni mõisaansambli väheste hoonete ja tagasihoidliku suurusega haljasalade rajamisel arvesse juba olemasolev poolkaareliselt kulgev vana maantee, mille mõlemalt küljelt peahoone ette suubuvat teed kasutati ära tekitamaks muljet sinna spetsiaalselt rajatud cour d'honneur'ist ehk pidulikust auhoovist.

Tekkinud auhoov kujutas endast lihtsat muruväljakut, kuhu istutati selle ilmestamiseks liiliaid ja üksikuid akaatsiapuid. Kui tavapäraselt piirasid auhoovi ääres paiknenud mõisa peahoonet sellega sümmeetriliselt paigutatud ait ja sõiduhobuste tall, asusid Einmannis mõlemad hoone taga – tegemist oli ainulaadse lahendusega, mida on Eestimaal esinenud vaid vähestes mõisates. Tallihoone lähedusse püstitati mõisateenijate jaoks ka väike kellamaja, mille kella helistades anti kõikidele teada tööaja ametlikust algusest ja lõpust. Aidahoone lähedale jäi ka veel üks teine väikeehitis: mõisa kaevumaja, mis on oma ehitusajalt seostatav aga hoopis perekond Kurbergidega. Erik Thomsoni sõnul oli tegemist pere lemmikehitisega, kuhu armastati ühispildi tegemise jaoks alati koguneda.

Aidahoone kõrvale rajati von Baggehufwudtide ajal veel ka suur aiaga eraldatud puu- ja köögiviljaaed, mis kujutas endast tüüpilist baltisaksa aeda, kus pandi rõhku mitut liiki marjapõõsaste ja õunapuude kasvatamisele: ainsana olid aiast puudu kirsid, millele ei olevat pinnas sobinud. Ehitistest paigutati aia ühte serva kolme võlviga maakividest jääkelder, teise serva rajati kahekorruseline teenijatemaja ning sepi- ja puutöökoda. Jääkeldri lähedusse rajati ka väikene tiik, mis ümbritseti kaskede, paplite ja türgi liiliatega. Perekond Kurbergide omandiajal ehitati sajandi teisel poolel teenijatemaja kõrvale 2,5 meetri kõrguse graniitkivist müüriga ühendatud suur köetav kasvuhoone, mis Thomsoni mälestuskirjanduse järgi olevat olnud Eestimaa üks suuremaid ja ilusamaid omalaadseid ehitisi, kus kasvatati viinamarju, virsikuid, aprikoose, ploome ja pirne, aga ka mitut sorti palme, kaktusi, lilli ja muid dekoratiivtaimi.

Puu- ja köögiviljaaia taga paiknes suur vabakujunduslik park, mille keskmesse rajati suur tehislik tiik. Puuliikidest istutati parki kaski, pärni, vahtraid, tammesid, hobukastaneid, pajusid, papleid, astelpajusid, lehiseid ja kuuski. Aia ja pargi piirile ehitati sajandi teisel poolel kaasaegne viinavabrik koos nuumhärgade talliga, mis eraldati ülejäänud pargialast puitvitstest punutud lihtsa aedikuga. Teatavasti olevat sealt igal aastal turule saadetud ligi sada härga.

Aia teise serva, esiväljakult tagasi maanteele suubuva puiestee äärde kavandati sajandi esimeses pooles ka vabakujunduslik pargipuistu, kuhu lasti istutada nii kaski, kuuski, papleid, pärni, vahtraid, leppi kui mände. Erik Thomsoni sõnul istutas tema vanaisa Jakob oma omandiajal sinna veel lisaks rea pärnasid, millest osa oli ta paigutanud ka peahoone tagusele väljakule, et kaitsta elutube kõrvetava päikese eest. Sissesõidu allee äärde, pargipuistu ja maantee servale püstitati samuti ka mõisa valitsejamaja, millest üle tee rajati sajandi keskpaigas karjakastell, kus oli võimalik pidada tööhobuseid ja veiseid ning hoida tööriistu ja heina. Teised vajalikud majandushooned nagu magasiait, rehi, kuivati ja kaks tuulikut rajati mõisasüdamest veidi eemale, vana maantee äärde jäänud looduslikule kõrgendikule.

Peahoone

Einmanni mõisa peahoone otsafassaad

Einmanni mõisa peahoone portikus

Ansamblilisest lahendusest ja maastikulisest paiknemisest teeb Einmanni mõisa veelgi huvitavamaks aga selle peahoone: 1820. aastaks valminud Baggehufwudtide elu- ja esindushoone kujutab endast hästi tasakaalustatud proportsioonidega puitklassitsismi mõisaarhitektuuri näidet, mis kannab ühtaegu edasi antud ajaperioodil püstitatud vanabalti (saksa keeles Urbaltisch) tüüpi mõisamajade murrangut stiiliarhitektuuri poole, asendades puitmõisatele varasematel sajanditel omaseks olnud arhailisuse ja hämaruse avarusega ning massiivse mantelkorstna uue lõõridega küttesüsteemiga. Ehkki tundub tõenäoline, et hoone ehitusjoonised võis teha selle omanik Carl Gustav ise, võttes appi mõne tollase ehituskäsiraamatu, tundub kindlam variant, et tegemist oli pigem mõne andeka arhitektiga, kelle käsi võis mõisamaja ehitustöid suunata. Kellega – see on seni aga jäänud saladuseks.

Välislahendus

Mõisa peahoone on pikk ühekorruseline hoone, mis paikneb soklikorrusel, mille ehitamine sõltus otseselt maastiku reljeefist – tagafassaadilt vaadatuna moodustab krohvitud soklikorrus hoonele justkui teise korruse. Nii nagu tavaliselt ühele vanabalti tüüpi mõisamajale omane, katab ka Einmanni mõisa puidust härrastemaja seintest kõrgem kelpkatus, ehkki antiigiihaluse vaimus on hoone katus kavandatud aga tunduvalt madalama ja laugemana. Katuse all paikneb jõuline, profileeritud ja tugevalt eendatud karniis, mis on kogu hoone ulatuses kaunistatud hammaslõikega, mille vahele on asetatud puidust rosetid. Mõisamaja fassaadipind on kaetud lihtsa rõhtlaudisega, ainult selle nurkadel paiknevad laiad nurgaliseenid, millele on asetatud nurgakvaadreid imiteerivad kattelauad. Aknad on hoonel suured, kuueruudulised, olles ümbritsetud karniisilaudadega, ja järgivad esifassaadis kindlat rütmi. Katusel paikneb ka neli väikest segmentkaarset akent, mis hoone esiküljel algselt puudusid.

Lihtsale puidust põhikehandile lisab võlu esifassaadi keskel kergelt eenduv sammasportikus, mille kolmnurkviilu ümbritseb sarnane profileering ja hammaslõige, mis paikneb ka mõisamaja räästa all. Viilualune peakarniisi friis hammaslõike all on kaunistatud triglüüfidega, mille allservas on kujutatud ka guttuleid ehk ehistilgakesi. Hammaslõikelist frontooni kannavad 4 Toscana orderis krohvitud sammast – nüüdisajal on neljast sambast aga alles ainult kaks.

Sammaste vahele jääb kaunis kahepoolne peauks, mille ülaosas paikneb hammaslõikelise karniisiga ääristatud kolmeosaline valgmik. Mõlemad kahepoolsed uksetiivad on guttuleid omava vahekarniisiga jaotatud kaheks tahveldiseks: alumine tahveldis on kanneelleeritud, ülemise tahveldise allosas paiknevad guttulid, üleval aga väikesed rosetid. Algselt poolitas uksepooli ka lihtne vahesammas, ent see on hävinud. Peaukse üheks märkimisväärsemaks elemendiks oli ka ukselink, millel oli kujutatud madu ühe kala allakugistamise hetkel.

Sajandi teisel poolel, võimalik, et just Kubergide omandiaja alguses ehitati mõisamaja vasakpoolsele otsafassaadile suur, osaliselt klaasitud historitsistlik veranda, mille domineerivamaks elemendiks oli pseudogooti neliksiir – hiljem on see ehitatud kinniseks juurdeehitiseks. Erik Thomsoni mälestustest selgub, et verandal olid algselt kollased, sinised ja violetsed aknaklaasid, mis tekitasid veranda põrandale kauneid värvimänge, pakkudes maja elanikele palju rõõmu. Otsafassaadis ühendas veranda seinu puittala, mis oli keskelt tugevdatud vertikaalse prussiga. Soklil kasutati seinade ühendamiseks puitrinnatist, mille saelõikeline ornament olevat meenutanud algselt balustreid. Kinniehitatud veranda esiküljel paikneb aga seni veel madal puidust trepp, mis laskub parki.

"Veranda oli meie lemmikkoht, kus olla. Suviti me sõime siin, aga ka istusime kui meil aega oli, lugesime, tegime tööd või nautisime looduse ilu, ilusaid vaateid siit aeda ja ka vanu, ilusaid ümbritsevaid puid. Kuidas vanad kasepuud kaunistasid aiatiiki karedas või lumes ja kuidas härmas puud paistsid päikesepaistes vastu taevasinist. Suvel, kui puud olid rohelised, ilusatel soojadel suve-eelsetel õhtutel kui ööbik laulis või kuumadel päevadel või päikesetõusul kui esimesed kiired jõudsid verandale – alati oli siin tore, ka pääsukesed elasid verandatoa ülemises nurgas," on veranda võludest kirjutanud Jakob Kurbergi lapselaps Erik.

Siseplaneering

Einmanni mõisa põhiplaan. Ruumijaotus Erik Thomsoni mälestuste järgi: 1 – esik, 2 – söögituba, 3–4 – teenijate toad, 5 – köök, 6 – esik, 7 – köök, 8 – kaminatuba, 9 – saal, 10 – magamistuba, 11 – kabinet, 12 – nurgatuba, 13 – verandatuba, 14 – veranda, 15–16 – külalistetoad

Peauksest läbi minnes tervitas üht Baggehufwudtide, või hiljem ka Kurbergide, külalist kõigepealt raske klaasuks, millel seisis gooti kirjas lause "Jumal kaitse meie maja ja meie majja sisenemist ja väljumist". Läbi klaasukse jõuti kõigepealt väikesesse esikusse, kuhu oli ehitatud kolm seinakappi, milles hoiti talviste kaarikusõitude jaoks sooje rõivaid. Ühes kapis olevat Thomsoni sõnul hoitud veel 20. sajandi esimestel aastakümnetel Põhjasõja-aegset väikest kahurit, mis hiljem olevat annetatud ka Eesti Sõjamuuseumile. Vasakpoolse seinakapi kõrval paiknes esikus ka kitsas trepp, kust oli võimalik minna hoone lakakorrusele – trepi käsipuusse oli nimelt ka sisse raiutud aastaarv 1820, mis aitab kinnitada hoone ehitusaega. Väikesest esikust paremale minnes sattus külaline söögituppa, seejärel oli tal võimalik anfilaadsüsteemi kohaselt kõndida teenijatubadesse ja vanasse köögiruumi, mille paiknes väike sahver, kuhu oli erinevate hoidiste tarbeks paigutatud veel Kurbergide ajal paigutatud suur riiul. Väikese köögitoa kõrval paiknes kitsas esik, kust oli võimalik trepi kaudu minna kas keldrikorrusele või liikuda teise, suuremasse köögiruumi. Keldrikorrusele minnes tervitas külalist keskkoridor, millest mõlemale poole jäid erinevad majandusotstarbelised võlvitud lagedega toad, kus tehti süüa, hoiti tooraineid ning pesti pesu. Mõnes toas elasid aga ka teenijad.

• 
  Peahoone uksedetailid
• 
  Peahoone uks
• 
  Peahoone köögitrepp
• 
  Mõisamaja sisevaade

Peakorrusele jäädes oli Einmanni tulnud külalisel võimalik kaminatoast läbi minnes astuda suurde saali, et ette võtta mõni tantsupartii. Esinduslikus saalis paiknesid kahte seina vastakuti asetatud kõrged empiirstiilis kahhelahjud, mille sarnaseid olevat veel leidunud ka Narvas bürgermeister Johann Christoph Schwartzi majas ja Palmse mõisas.

"Saaliakende vahel on kaks kõrget, ent kitsast peeglit, mis olid algselt Moe mõisas mu lapsepõlves. Aga me tõime need peeglid endaga kaasa kui Einmanni kolisime, samuti ka pehme saalimööbli, mis algselt oli üldsegi pärit Tapa mõisast. Kaminatoapoolses seinas paiknes väike must klaver ja tšello, mille mu ema andis onu Wolly'le, kui ta veel noor oli. Akende ees olid väikesed palmid koos väikeste kikkapuu põõsastega," annab Erik Thomson mõisamaja esinduslikuma ruumi sisustusest teada oma mälestustes.

Saalist edasi vasakule liikudes oli võimalik läbi suure magamistoa liikuda perepea kabinetti, mille akna all paiknes suur kirjutuslaud ning selle vastasseinas suur raamaturiiul. Hoone lõunapoolse osa viimaseks toaks oli väike nurgatuba, mille kõrval paiknes väike pime esik, kust laskus veel teinegi trepp keldrikorrusele. Hoone põhjapoolsele osale tagasi liikudes jäi jalutuskäigu esimeseks peatuseks suur verandatuba, kus olevat ka kummitanud – Erik Thomson mõisamajas elades seal aga kedagi kummitamas siiski ei märganud. Edasi astudes oli külalisel lõpuks võimalik heita kas külalistetuppa puhkama või liikuda sealt tagasi esikusse, et jätta perekonnaga hüvasti.

Ait ja sõiduhobuste tall

Einmanni mõisa aidahoone

Peahoone kõrvale ehitatud kõrvalhooned ehk ait ja selle vastas asuv sõiduhobuste tall-tõllakuur vastavad oma arhitektuuriliselt lahenduselt peahoone kujundusele: mõlema madala viilkatusega kaetud hoone keskel kõrgub kuuele Toscana sambale toetuv kolmnurkfrontoon, mille taha on asetatud kaks kõrge kaarega ust. Algselt oli nii aida- kui ka tallihoone katuse all räästakarniis, mis viilude külgedel oli asendatud kujundatud konsooltaladega. Aknad mõlemal hoonel puudusid – akende asemel paiknesid esifassaadis petikaknad, ehkki viiludes ja otsafassaadidel olid aknad siiski olemas.

Valitsejamaja

Mõisa valitsejamaja kujutas endast lihtsat vanabalti tüüpi kelpkatusega kivihoonet, mille keskmes paiknes massiivne mantelkorsten. Katus oli kaetud laastuga ning selle all paiknes kitsas profileeritud karniis. Laka valgustamiseks paiknesid katusel lisaks ka kaks väikest poolkaarset lakaakent, esifassaadi aknad olid see-eest aga kõrged ja kuueruudulised, andes ilmselt tunnistust hilisemast ümberehitusest. Hoone peauks asetses hoone keskel ning selle ülaosas oli valgmik.

Kaevumaja

Peahoone taga pargipoolsel osal paiknenud kaevumaja kujutas endast historitsistlikus stiilis puitsalvega kaevu, mille kohal paiknes neljale faasitud puitsambale toetatud laastukattega viilkatus. Katuse viilutippudes paiknes rikkalik šabloonlõikega ehispits, mis andis ehitisele romantilise hõngu. Kaevumaja katusealusesse osasse oli diagonaalselt ristuvatest laiadest puitprussidest ja tugikäppadest kujundatud vahvärgilaadne karkass, mille vahesid täitis samuti ehispits.

Viinavabrik ja nuumhärgade tall

Mõisa viinavabrikust on nüüdisajal alles pool: esialgu kujutas see endast suurt kahekorruselise põhikorpusega telliskivihoonet, millele liitusid vasakult ühekorruselised pikendused ning paremal pikk nuumhärgade tall. Hoone eri osad olid kaetud lamedate, alt üleulatuvate räästastega viilkatusega, mille konsooltalade otsad ja sarikajalad olid kujundatud. Üldiselt omas hoone kas väikeseid nelinurkseid või lamedate kaartega aknaid, teisel korrusel ja viiludes paiknesid paariti asetatud kõrge kaarega aknad. Erilised olid põhikorpuse esiküljele paigutatud aknad, mis olid kõrged ja kaetud tiheda ruudustikuga. Algselt paiknes selle katuseharjal ka väike neljatahuline puittornike, mis on hävinud. Viinavabriku kõrge neljatahuline korsten on alles, ehkki selle profileeringuga hammaskarniis on korstna ülaosas hävinud.

Rehi

Mõisa rehi kujutab endast pikka eriliste arhitektuuriliste tunnusteta kõrge kelpkatusega maakivihoonet, mille esifassaadi keskel paiknevad kolm üksteisest eraldatud laia kahepoolset ust. Hoone seinapinda katab õhuke krohvikiht. Algselt oli hoone katus laastust, hiljem on see asendatud eterniidiga.

Tuulikud

Kahest mõisakompleksi kuulunud hollandi tuulikust on võimalik kirjeldada vaid seda, mille varemeid on siiani võimalik maastikus näha. Säilinud tuuliku puhul on tegemist kõrge, krohvitud paekiviehitisega, mille igal korrusel paikneb üks väike ruudukujuline lameda kaarega aken. Ehitise teeb omapäraseks selle soklikorrus, mis on piiratud laia, kaheksatahulise sokliga, kus paiknevad kõrged kaaravad. Algselt paiknes soklikorruse kohal ka puidust teenindusrõdu, ent see on hävinud. Säilinud koonusja ehituskehandi ülaosas on aga alles algselt sinna kavandatud laiade karniiside vahele asetatud petikniššidega ehisvöö.

Seisukord ja kasutamine

Pärast 1940. aastat, mil Kurbergid II maailmasõja hirmus Saksamaale elama siirdusid, anti endine mõis Tamsalu sovhoosi töötajate käsutusse, kelle hooletu käe all kaotas mõisasüda juba aga paari aastakümnega oma esialgse ilu. Eestimaa mõisate inventariseerimise järel kirjutati 1983. aastal mõisaansambli korrastamiseks väljaantud dokumendis järgnevalt: "maja pole aastaid näinud remondimeest ja maalrit, soklikorruselt pudeneb krohvi, osa aknaidki on laudadega kinni löödud... Lohakuse ja minnalaskmisega ollakse just nagu harjunud. Aida seisukord pole sugugi parem, sõiduhobuste talli muserdavad hilisemad ümberehitused, tuuliku varemed muutuvad talv-talvelt järjest töntsimaks. Ka park, mõisaansambli omaaegne ilmestaja, on risustatud ja metsistumas. Raske on selles "neegrikülas" ära tunda üht endisaegse Järvamaa omapärasemat ja kaunimat mõisasüdant". Mõisaansambli halvast seisukorrast hoolimata kinnitati aga siiski mõisa peahoone, ait, tall-tõllakuur, tuulik, mõisakaev ja park 1998. aastal riiklikeks mälestisteks. Ettepanekuid mõisa peahoone ja aida kaitse alla võtmiseks tehti juba ka 1979. aastal, mil mõisahoone ja ait olid tunduvalt paremas seisus, ent hoonete kaitse alla võtmiseni tollal ei jõutud.

Seni pole pärast inventariseerimist avaldatud dokumendis kirjeldatud mõisaansambli seisukorras midagi muutunud: hooned on suuremas osas kasutuseta ja lagunevad. Lisaks peahoonele ja aidale seisavad veel püsti rehi, valitsejamajast teisele poole maanteed rajatud karjakastell ning ka endine teenijatemaja, mida kasutatakse elamuna. Ülejäänud hooned on kas varemetes või juba hävinud. Kursi–Kerguta maanteed mööda sõites jääb Einmanni mõisaansambel täiesti märkamatuks, kuna mõisa sissesõidutee on kinni kasvanud ning endine auhoov ja park metsistunud.

Välislingid

• Einmanni mõisa peahoone ja ait. Arhitektuurimälestise pass. Kultuurimälestiste riiklik register
• Einmanni mõisa lugu Mõisablogis