Einar Sanden

Eesti luuletaja

Einar Sanden (sünninimega Fred Einar Ein aastani 1959[1]; 8. september 1932 Tallinn18. aprill 2007 Cardiff, Wales) oli eesti meremees, proosakirjanik, luuletaja ja kirjastaja.[2]

Einar Sanden
Sünninimi Fred Einar Ein
(aastani 1959)
Sündinud 8. september 1932
Tallinn, Eesti
Surnud 18. aprill 2007 (74-aastaselt)
Cardiff, Wales, Suurbritannia

Oli Briti Konservatiivide Partei (1953), Eesti Põllumeeste Kogu (1997)[3], Briti Kuningliku Kirjandusseltsi (1960), Välismaise Eesti Kirjanike Liidu (1970), PEN-klubi (aastast 1976 Inglise Keskuse ja aastast 1987 Eesti), Eesti Kirjanike Liidu (1995) ja Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige, Korp! Sakala vilistlane[2].

Elukäik muuda

Fred Einar Ein sündis Tallinnas ohvitser Johannes Eini ja Rita Eini (neiuna Simon) pojana. Eestis õppis ta Tallinna Prantsuse Lütseumis (19391940) ja Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis (1940–1944).[2]

1944. aastal põgenes Eini perekond Saksamaale. Võõrsil jätkas noormees aastatel 19451948 õpinguid eesti laagrikoolides ja kohalikus gümnaasiumis Schleswig-Holsteini liidumaal. Sealt siirdus ta 1948. aastal Suurbritanniasse, kus omandas 1952. aastal kõrghariduse Walesi Ülikooli Teaduse ja Tehnoloogia Instituudis (University of Wales Institute of Science and Technology) Cardiffis, õppides majandusteadust, keeli ja kirjandust (MA ja PhD 1983). Töötas mõnda aega meremehena ja oli Eesti Meremeeste Uniooni Inglismaa esinduse sekretär aastatel 19511968. 1984. aastal sai ta Columbia Pacific Universityst Ameerika Ühendriikides humanitaarteaduste doktorikraadi[2].

1975. aastal omandas ta vanima välismaal tegutsenud eesti kirjastuse Boreas Publishing House (asutatud 1939. aastal), mida juhtis kuni 1999. aastani.

Looming muuda

Pika kirjanikukarjääri jooksul ilmus Einar Sandenilt romaane, kaks luulekogu ("Tuul üle Andaluusia" ja "September"), näidend ("Alcopill") ja uurimusi ajaloost, pagulasajakirjanduses ka reisikirju, vesteid ja kriitikat. Tema loomingus on põnevaimad dokumentaalteosed, mistõttu teda on võrreldud ka Jaan Krossiga.[4] Romaan "Mitme näo ja nimega" (Cardiff 1978) räägib Tartu Riikliku Ülikooli saksa filoloogia kateedri kauaaegsest juhatajast Juhan Tuldavast, kes saadeti KGB agendina eesti pagulaste hulka. Romaan "KGB kutsub Evet" (Stockholm 1968) käsitleb äsja Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud filoloogi langemist KGB võrku ja sealt väljarabelemist. Selle teosega pälvis Sanden United Poets Laureate Internationali aukirja. Romaanis "Loojangul lahkume Tallinnast" (Cardiff 1979) ja selle järjes "Süda ja kivid" (Cardiff 1982) kirjeldatakse EKP KK I sekretäri Karl Säre saatust, romaanis "Tormi käest Tulemaale" (Tallinn 2004) pagulasena Islandil elanud endise poliitilise politsei töötaja Evald Miksoni elu.

Teosed muuda

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Einar Sanden oli teises abielus poolatar Elzhbieta (Elizabeth) Gorelliga, kes halveneva tervisega mehe eest väga hoolitses.[6] Alates 1973. aastast elas Sanden vaheldumisi Walesis ja Hispaanias[2], 1993. aastast ka Tartus.[7] Abielupaari eluviisiks kujunes järgmine aastatsükkel: neli kuud Tarragonas Hispaanias, neli kuud Tartus Eestis ja neli kuud Cardiffis Suurbritannias.[6]

Viited muuda

  1. Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000. Lk 510–511.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Einar Sanden TLÜAR väliseesti isikud
  3. Äriregistri teabesüsteem[alaline kõdulink]
  4. Cardiffis suri väliseesti kirjanik Einar Sanden www.epl.ee (vaadatud 19.08.2013)
  5. Teenetemärkide kavalerid Vabariigi President
  6. 6,0 6,1 Aarne H. Vahtra. "Einar Sanden — In Memoriam" Estonian World Review – eesti.ca 7. september 2007.
  7. Kirjanik Einar Sanden: vabanemine oleks pidanud saabuma varem (K&E intervjuu) Kultuur ja Elu 3/2003 (vaadatud 19.08.2013)

Kirjandus muuda

  • Jüri Remmelgas. "Sensatsiooniline teos eesti raamatuturul" – Eesti Päevaleht (Stockholm, Rootsi), 3. juuni 1978, nr 41, lk 5.
  • Jüri Lina. "Eesti kirjanik Inglismaal" – Vaba Eesti Sõna (New York, USA), 30. september 1982, nr 39, lk 4.
  • "Sakala auhind Sandenile" – Eesti Päevaleht (Stockholm, Rootsi), 14. detsember 1984, nr 96, lk 2.

Välislingid muuda