Vikipeedia

Egiptuse ajalugu

Egiptuse ajalugu on ülevaade Egiptuse alade ajaloost.

Egiptus 21. sajandil

Eelajalooline Egiptus muuda

Egipt alad asustasid kütid-korilased pleistotseenis.[1] 10. aastatuhandel eKr asendus küttide-korilaste kultuur põlluharijate-karjakasvatajate kultuuriga. Umbes aastal 8000 eKr alanud kliimamuutuste ja/või liiga intensiivse karjakasvatuse tõttu muutusid suured haritavad ja karjatatavad maa-alad kasutuskõlbmatuks, moodustus Sahara kõrb. Varajased hõimud liikusid Niiluse orgu, kus arenes välja püsiasustusega, põllumajanduslik ja varasema perioodiga võrreldes rohkem tsentraliseeritud ühiskond.[2]

Neoliitikumis arenesid Ülem- ja Alam-Egiptuses mitmed eeldünastilised kultuurid. Mõlema Egiptuse kogukonnad jäid kultuuriliselt eraldatuks rohkem kui 2000 aastaks, kuid lävisid sageli omavahel läbi kaubanduse. Esimesed jäljed egiptuse hieroglüüfidest ilmnevad Nagada kultuuri saviesemetelt aastast ca 3200 eKr.[3]

Vana-Egiptus muuda

  Pikemalt artiklis Vana-Egiptus'' umbes aastat 3100 eKr valluseni Rooma riigi poolt 30 eKr või kreeklaste vallutuseni 332 eKr.
  Pikemalt artiklis Keskmine riik' umbes 2137–1781 eKr, Vana-Egiptuse ajalugu
 
Chephreni sfinks koos Giza püramiididega rajati Vana riigi ajal ning on tänapäeval Egiptuse tähtsaimad turismimagnetid
 
Muistne Egiptus

Ülem-Egiptuse ja Alam-Egiptuse ühendas umbes aastal 3150 eKr üheks kuningriigiks vaarao Menes, kes pani aluse erinevatele Egiptuse dünastiatele, mille esindajad valitsesid riiki järgneval kolmel aastatuhandel. Egiptuse kultuur jõudis sellel perioodil oma õitsengu tippu, eristudes teistest kultuuridest oma religiooni, kunsti, keele ja tavade poolest. Ühendatud riigi varadünastilisele ajastule järgnes Vana riigi periood (ca 2700–2200 eKr), mil rajati palju püramiide, millest märkimisväärseimad on III dünastia ajal rajatud Džoseri püramiid ja IV dünastia ajal rajatud Giza püramiidid.[4]

Esimese vaheperioodi ligi 150-aastast perioodi riigis iseloomustab poliitiline ebakindlus ja võimu detsentraliseerumine.[5] Ulatuslikumad Niiluse üleujutused ja poliitiline stabiliseerumine aitasid kaasa riigi uuele tõusule Keskmise riigi perioodil, mis saavutas oma kõrgaja vaarao Amenemhet III võimuperioodil.[6] Teisel vaheperioodil valitsesid Egiptuse põhjaosa hüksoslased (semiidid-asiaadid), kes rändasid Niiluse deltasse 18. sajandil eKr ning haarasid võimu umbes aastal 1630 eKr. Hüksoslased rajasid deltasse uue pealinna Avarise ning valitsesid suuremat osa Egiptusest XV dünastiana (1630–1521 eKr).[7] Võõramaalased ajas riigist välja Ülem-Egiptuse vaarao Ahmose I, kes asutas XVIII dünastia ja viis pealinna Memphisest üle Teebasse.[8]

Uue riigi perioodil (u 1550–1070 eKr) saavutas Egiptuse territoriaalne laienemine oma haripunkti, ulatudes lõunas (Nuubias) Niiluse neljanda kärestikuni (tänapäeval Sudaani põhjaosa) ja põhjas Süüriani.[9] Sellel perioodil valitsesid Egiptust kuulsad vaaraod, nt Hatšepsut, Thutmosis III, Ehnaton ja tema naine Nofretete, Tutanhamon ning Ramses II.[10] Kolmandat vaheperioodi iseloomustavad liibüalaste, nuubialaste ja assüürlaste vallutusretked Egiptusse, kuid egiptlased suutsid need sissetungijad riigist lõpuks välja lüüa.[11]

Ahhemeniidide riigi valitseja Kambyses II purustas Egiptuse väed aastal 525 eKr ning vallutas seejärel kogu riigi.[12] Korduvalt ebaõnnestunud ülestõusude järel suutsid egiptlased kreeklaste sõjalise abiga aastal 404. eKr iseseisvuse taastada, kuid kaotasid selle taas aastal 343 eKr,[13] kui langes viimane põliselanikust vaarao[14].

Niiluse kingitus muuda

Egiptuse tsivilisatsiooni tekkes oli esmatähtis roll Niiluse jõel. Kõrbetest ümbritsetud Niiluse orus toimusid iga-aastased üleujutused (tavaliselt juulist kuni detsembrini), niisutades ja väetades mudaga egiptlaste põlde. Kohalikud kutsusid viljakat muda Niiluse kingituseks.[15]

Põldude niisutamist alustati Niiluse orus arvatavalt juba 6. aastatuhandel eKr. Ebaühtlase ulatusega üleujutuste reguleerimiseks ja haritava maa suurendamiseks alustati esimest laiaulatuslikku tammide ja niisutuskanalite ehitust umbes aastal 3100 eKr.[16]

Üleujutuse kõrgajal oli pea kogu Niiluse org vee all, ainult kõrgemale ehitatud ja tammidega ühendatud külad ja linnad jäid veepinnast kõrgemale. Haritava maa pindala oli sõltuvalt üleujutuse ulatusest 20 000 – 34 000 km2.[17] Üleujutatavatel põldudel oli vee sügavus 0,5–3,0 m ning settiv muda sisaldas orgaanilist materjali 2%.[18] 17. sajandil eKr võeti niisutusel abiks vinnkaev, 7. sajandil eKr aga veeratas,[16] viimase abil oli võimalik saada kaks viljasaaki aastas[19].

Hellenismi aeg muuda

 
Ptolemaioste kuningriigi ajal rajati Aleksandria sadamasse üks maailmaimedest – Pharose tuletorn
  Pikemalt artiklis Hellenism, Vana-Makedoonia

332. aasta sügisel eKr vallutas Aleksander Suur Gaza linna ja hõivas sama aasta lõpus Egiptuse ilma vastupanuta. Pärslasi mittesallivad egiptlased võtsid makedoonlased-kreeklased vastu kui vabastajaid.[20] Makedoonlaste väejuht asutas oma Egiptuses viibitud aja jooksul Aleksandria, millest sai pärast tema surma Ptolemaioste kuningriigi suursugune pealinn.[21]

Ptolemaioste kuningriik muuda

  Pikemalt artiklites Ptolemaioste kuningriik ja Ptolemaioste dünastia
 
Lähis-Ida 4.–2. sajandil eKr

Ptolemaioste kuningriigi asutas pärast Aleksander Suure surma tema kaasvõitleja ja väepealik Ptolemaios I. Kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüria nn Koile-Süüria, Palestiina ja Liibüani, läänes Kürenaikani ja lõunas Nuubiani ning hõlmas ka Küprose ja mitmed Egeuse saared. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste seas poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus.[22][23] Ptolemaiosed esinesid ühteaegu Aleksander Suure ja muistsete Egiptuse kuningate võimujärglastena. Ptolemaiosed kasutasid Egiptuse traditsioonilise kuningarituaali elemente ja soosisid traditsioonilisi kultusi ning preesterkonda. Riigis säilis vana noomide jaotus, samuti sõltuvate talupoegade sundtööl põhinev ning kirjutajate kontrollile allutatud põllumajandus.

 
Lähis-ida ja Väike-Aasia, 90 eKr

Egiptuses oli ülekaalukalt tähtsaim linn Aleksandria, ehitatud hellenistlikule linnale tüüpiliselt sirgete ristuvate tänavatega nn Hippodamose plaani järgi. Linna ilmet kujundasid suur kaheosaline sadam ja seda avamerest eraldav Pharose saar monumentaalse tuletorniga. Ptolemaios I Soter asutas Aleksandria Museioni (Muusade pühamu) ja Aleksandria raamatukogu, millest peagi kujunes hellenistliku maailma tähtsaim teadus- ja kirjanduskeskus.

Ptolemaioste dünastia viimane valitseja oli Kleopatra VII (valitses 51–30 eKr), kes toetas Rooma impeeriumi kodusõjas Marcus Antoniust. Aktioni merelahingus said Antoniuse-Kleopatra väed Octavianuselt lüüa ning nad põgenesid Egiptusse. Mõlemad sooritasid enesetapu, kui Octavianuse leegionid Egiptusse tungisid.[24]

Rooma aeg muuda

 
Rooma riigi alad 43. aastal eKr
 
Aegyptus 117. aastal
  Pikemalt artiklis Rooma riik, Rooma keisririik

Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Seejärel muutus Egiptus Rooma riigi jaoks võtmetähtsusega provintsiks, kuna enamik impeeriumi viljast imporditi sealt. Provintsi kaitses ja valvas kolm leegioni, kellel tuli maha suruda ülestõuse ja rahvastevahelisi konflikte. Rooma võimu all segunesid Egiptuses mitmed kultuurid – Egiptuse, Aleksandria kreeklaste, Rooma ja juutide omad.[25]

1. sajandil pKr tõi evangeeliumi kirjutaja Markus kristluse Egiptusse, kus see hakkas väga kiiresti levima ja muutus 3. sajandi lõpuks provintsis valitsevaks usundiks. Rooma riigi valitsejad nägid kristluse kiires levikus ohtu impeeriumile ja organiseerisid üle riigi vägivaldset kristlaste tagakiusamist, mis saavutas haripunkti Diocletianuse valitsemise (285–305) ajal.

Vägivald lõppes Constantinus Suure võimuloleku ajal (306–337), kes tunnustas kristlust impeeriumi ametliku religioonina. Constantinus Suure surma järel jagunes Rooma riik kaheks riigiks ning Egiptus jäi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi võimu alla.

Bütsantsi aeg muuda

 
Bütsantsi Egiptuse alad u 400. aastal
  Pikemalt artiklis Bütsantsi ajalugu

Bütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki sedavõrd, et nad ei suutnud enam Egiptust kaitsta. Aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik.

 
Bütsants keiser Justinianus I valitsemise ajal, 555
 
Sassaniidide riigi valduste laienemine

Sassaniidide kuningas Husrav II- väed tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614) ning seejärel (618–621) Egiptuse, mis kujunes eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile, kuna Egiptuse provints oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks. Keiser Herakleios I valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Ninive lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.

  Pikemalt artiklis Bütsantsi ajalugu#Herakleiose dünastia
  Pikemalt artiklis Bütsantsi-Sassaniidide sõjad

Pärast lühikeseajalist võimu taastamist kaotas Bütsants aastatel 639–642 provintsi uuele suurvõimule – araablaste kalifaadile.[25]

Araablaste Egiptus muuda

  Pikemalt artiklis Kalifaat, Rashiduni kalifaat
 
Kalifaadi laienemine algetapil

Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustatsid araablased naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kaliif ‘Umar (634–644) juhtimisel vallutati Khālid ibn al-Walīdi poolt Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), ning ʿAmr ibn al-ʿĀṣi juhtimisel Egiptus (639–641) ja Kürenaika ning Tripoli (643). ʿAmr ibn al-ʿĀṣ asutas ka uue pealinna valitsemiseks Al-Fusṭāṭi (641–750), koos seal asuva Amri mošeega.

  Pikemalt artiklis Umaijaadide kalifaat (661–750)

Vallutajatest araablased tõid Egiptusse sunniitliku islami. Kopti kristlastele jäeti kaks võimalust – minna üle islamiusku või maksta kristluse säilitamisel erimaksu.[26] Araablaste ülemvõimu perioodi alguses segunes islam kohalike uskude ja tavadega (mis olid üle elanud kopti kristluse[27]), aidates kaasa kohalike sufi vennaskondade tekkele.[28] Egiptust hakkas juhtima kaliifi määratud asevalitseja, kellel oli õigus ametisse nimetada alade kõrgemaid ametnikke.

 
Umaijaadide kalifaat 750. aastal

Egiptus oli platsdarmiks edasiste vallutuste teostamiseks Põhja-Aafrikas ning Aleksandria aluseks araablaste laevastikule, edasistel vallutustel Vahemerepiirkonnas. Aastatel 649–669 ühendatud araablaste laevastikud ründasid Süüriast, Rhodost, Küprost ja Sitsiiliat ning hävitasid Bütsantsi laevastiku 665. aastal. Aastatel 651–652 tungisid araablased Egiptusest ka Nuubiasse, kuid ei suutnud neid alasid vallutada.

Muslimite sisekonflikti järel (sunniidid, šiiidid) läks võim Egiptuses üle Umaijaadide dünastiale (aastal 661), mille pealinn asus Damaskuses. Aastal 706 sai Egiptuse valitsemiskeeleks araabia keel, senise hellenismi ajal valitsenud kreeka keele asemel. Umaijaadide dünastiale tegid lõpu Abassiidid aastal 750.[26].

 
Abbassiidide kalifaadi territoorium umbes 850
  Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat (750–1258)

Abassiidide korraldusel asutati ka uus pealinn valitsemiseks Niiluse kaldal Al-Askar (750–868). Kartes siduda kohalikke valitsejaid pikaks ajaks Egiptusega, määrasid Abassiidid sinna asevalitsejad vaid lühiajaliselt valitsema. Lühikest perioodi võimul olevad valitsejad kasutasid seda aega omakasu huvides, mis viis Egiptuses laiaulatusliku korruptsiooni puhkemiseni. Sellele lisandunud range maksupoliitika põhjustas mässu nii kohalike kristlastest koptide kui ka muslimitest elanikkonna seas.[29] 832. aastal toimus Egiptuses talupegade mäss, mis maha suruti.

Tuluniidid muuda

 
Tuluniidiide emiraat, 868–905

Aastal 868 haarasid Egiptuses võimu turgi sõjaväeorjad mamelukid, keda hakati nende juhi, asevalitseja Ahmad ibn Tuluni järgi kutsuma Tuluniidideks (868–904). Tuluniidiide ajal asutati ka uus pealinn Al-Qata'i ja Egiptus sai tänu makmelukkide armeele faktiliselt iseseisvaks kalifaadist, tunnustades vaid formaalselt Abbassiidide kalifaadi ülemvõimu. Ahmad ibn Tulun laiendas valdusi ka vallutustega Abbassiidide kalifaadi Süürias ja Palestiinas 878–879. Ahmad ibn Tuluni ajal ehitati ka Kairosse Ahmad ibn Tuluni mošee. Ahmad ibn Tuluni poeg ja järglane Khumarawayh ibn Ahmad ibn Tulun lõi ka dünastilised sidemed kaliifaadiga, naites oma tütre kaliifi (892–902) Al-Mu'tadidiga ning tema valdusi ja vallutusi Süürias, Palestiinas ja Mesopotaamias tunnistati kaliifi poolt ametlikult. Khumarawayh ibn Ahmad ibn Tuluni surma järel aga alad hõivati uuesti kalifaadi poolt ning määrati sinna asevalitsejad Bagdadist.

  Pikemalt artiklis Tuluniidid, Tuluniidiide emiraat (868–905)

Tuluniidiidele järgnesid valitsejatena veel kord Abassiidid (905–935) ja siis Ikhšiidid (935–969), Fatimiidid (969–1171).[30]

Järgnenud Abbassiidide Bagdadi kalifaadi asevalitsejate ajal oli Egiptus Põhja-Aafrika Šiiitlik Fatimiidide dünastia rünnakute all. Määratud asevalitseja Muḥammad ibn Ṭughj, kordas Ahmad ibn Tuluni vallutusi Süürias ja vallutas ka isalami pühad linnad Meka ja Medina.

Ikhšiidid muuda

 
Ikhšiidide valitsetud alad, aastatel 935–969

Asevalitseja Muḥammad ibn Ṭughj vallutas Süüria ja vallutas ka isalami pühad linnad Meka ja Medina ning asutas Ikhšiidide dünastia. 969. aastal vallutasid Fatimiidide berberite väed Egiptuse põhjaosa.

  Pikemalt artiklis Ikhšiidid (935–969)

Fatimiidide kalifaat muuda

 
Fatimiidide kalifaat
aastal 960 – rohelised ja oranžid alad
aastal 1000 – roheline, punane, sinine ja oranž
1050 – sinine, punane ja oranž
1100 – sinine
  Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat (969–1171)

Šiiitlik Fatimiidide dünastia sai alguse Tuneesias. Aastal 920 ehitati Vahemere äärde kalifaadi pealinnaks Mahdia. Aastal 969 vallutasid Fatimiidid Egiptuse põhjaosa ja rajasid Kairo, millest sai riigi uus pealinn ning poliitiline, kultuuriline ja religioosne keskus. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani (Magrib).

Fatimiidide ajal kujunes suureks sadamalinnaks Kairo lähedal asunud Al-Fusṭā, mis suutis seniste moslemi Ida ja kristliku Lääne vaheliste Iraagi ja Tuneesia kaubanduskeskuste asemel pakkuda tugeva keskvõimu ja turvaliste kaubandusteedega kaubanduskanalit Itaalia kaubanduslinnadega.

Egiptuses asunud Fatimiidide dünastia suunas sõjategevust läänepool asunud Aglabiidide dünastia Ifrīqīya riigile, mis hõlmas 9. sajandil suure osa tänasest Alžeeriast, Tuneesiast ja Tripolitaaniast. Fatimiidid suutsid 10. sajandil allutada kogu Põhja-Aafrika. Fatimiidide dünastia tekitas ka 11. sajandiks Liibüa aladele pideva kodusõja, kui Šiiitlik Fatimiidide saadetud Banu Hilali beduiiniklanni ründasid sunniitlike berberite Ziriidide dünastiat, kes oli hõivanud Tripolitaania.

Ristisõdade alguseks oli Põhja-Aafrika Fatimiidide kalifaat kaotamas oma võimsust ja Seldžukkide impeerium Vahemere lääneosas ja Väike-Aasias ei suutnud usuliste eriarvamuste tõttu moodustada ühisrinnet frankide (nagu Euroopa ristisõdijaid islamimaades algselt nimetati) vastu.

  Pikemalt artiklis Esimene ristisõda, Jeruusalemma kuningriik

Aijubiidide sultanaat muuda

 
Aijubiidide sultanaat, 1193
  Pikemalt artiklis Aijubiidide riik (1171–1253)

Pärast Zengiidide dünastia Nur ad-Din'i surma, kuulutas Zengiidide väepealik Saladin iseenda sultaniks. Aijubiidid veetsid järgmise kümnendi uusi alasid vallutades. Aastaks 1183 oli nende võimu all Egiptus, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Al-Ḩijāz, Jeemen ja Põhja-Aafrika rannik kuni tänapäeva Tuneesia piirini.

Egiptuse ja Süüria sultan Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal ja 1187. aasta maikuus Jordani jõe piirkonnas ja Tiberiase kindluse vallutamisega Galileas ning astus seejärel vastu ka ristisõdijate kristlikele riikidele Süüria aladel ja võitis Jeruusalemma kuningat 1187. aastal Hattini lahingus ning vallutas Jeruusalemma ja Palestiina Akko. Suur osa Jeruusalemma kuningriigist läks samuti pärast Hattini lahingut Egiptuse ja Süüria sultani Saladini kätte. Saladin juhtis järgnevalt islami vastupanu Kolmandas ristisõjas (1189–1192) ristisõdijatele Levandis.

Pärast Saladini surma konkureerisid võimu pärast tema pojad, kuid lõpuks sai 1200. aastaks sultaniks Saladini vend Al-Adil I ning kõik hilisemad Egiptuse sultanid olid tema järeltulijad. Sultan (1218–1238) Al-Kamil valitsusajal tõrjuti tagasi Viienda ristisõja käigus rünnak Egiptuse aladele. 1218. aastal rünnati Damietta linna Egiptuses. Ristisõdijad olid liidus Seldžukkidega Anatooliast, kes ründasid samaaegselt Ajiubiite Süürias. Damietta vallutati üsna kiiresti ning ristisõdijad tegid sellest oma baasi. Edasi tungisid ristisõdijad 1221 aasta juulis edasi lõunasse Kairo suunas. Rünnakus Egiptuse sultani Al-Kamili poolt said ristisõdijad suurelt lüüa ning olid sunnitud alla andma. Ristisõdijad ja Aijubiidid sõlmisid kaheksa-aastase rahulepingu

 
Aijubiidide dünastiate valitsetud alad, 1171–1246

1230ndatel proovisid Aijubiididest emiirid Süürias Egiptusest iseseisvaks saada ning olid riigist lahus, kuni sultan As-Salih Aijubiid riigi ühtsuse taastas, liites aastaks 1247 suurema osa Süüriast, v.a Aleppo, dünastia aladega. Aijubiidide sultan As-Salih Aijubiid, kes võitles võimu pärast oma onu As-Salih Ismailiga palgatud väed vallutasid 1244. aastal ristisõdijatelt Jeruusalemma.

Pärast al-Salih Aijubi surma 1249. aastal sai Egiptuse valitsejaks Al-Muazzam Turanshah. Ta tõugati varsti pärast seda troonilt mamelukkide poolt, kes olid äsja tagasi löönud ristisõdijad Niiluse delta juurest. See lõpetas Aijubiidide võimu Egiptuses, pärast seda kukkus läbi arvukalt Süüria emiiride katseid Egiptus tagasi saada. 1260. aastal vallutasid mongolid Aleppo ja varsti pärast seda vallutasid nad ka ülejäänud Aijubiidide alad.

Mamelukkide Egiptus muuda

  Pikemalt artiklis Mamelukkide sultanaat, Mamelukkide riik

1250. aastal haarasid riigis võimu mamelukid, kes olid algselt (türgi, kaukaasia jm päritolu) orjadest sõdurid Aijubiidide kalifaadis. Mamelukid valitsesid Egiptuses ja Süürias kahe dünastiana kuni aastani 1517.

 
Mongolite sõjakäik Lähis-Itta, enne 1260. aasta Ain Jaluti lahingut

Mamelukkide sultanaadi aeg on jagatud tinglikult Bahri dünastia ehk turgi mamlukkide valitsusajaks (1250–1382) ja Burji dünastia ehk tšerkessi mamelukkide valitsusajaks (1382–1517).

 
Mamelukkide sultanaadi alad ja Väike-Aasia, Ladina keisririik, Kiliikia Armeenia kuningriik, Trapezundi keisririik ja Rumi Seldžukkide sultanaat ning Lähis-Ida ristisõdijate riigid 1263. aastal

13. sajandi teisel poolel õnnestus mamelukkidel kaitsta riiki edukalt mongolite sissetungi eest ja alistada viimased ristisõdijate valduses olnud linnad Lähis-Idas.[31]

 
Mamelukkide sultanaat, 1317

1248–1254 toimunud Seitsmes ristisõda algas Prantsusmaa kuningas Louis IX Pühale edukalt, ta vallutas Damietta linna Niiluse suudmes, kuid hiljem takerdusid ta väed lõuna pool jõe soodesse ning kuningas ise langes vangi. Pärast pikki läbirääkimisi vabastati ta Damietta ning suure rahasumma loovutamise hinnaga.

  Pikemalt artiklis Seitsmes ristisõda

1260. aastal Ain Jaluti lahingus (Baalbeki all Palestiinas) lõid mamelukid mongolite väge. Lahingus võitles umbes 20 000 moslemit (keda aitasid ristisõdijad, sh templirüütlid, arvatavasti ka nende kutsel) umbes 10 000-mehelise mongolite väe vastu. Pärast Ain Jaluti ei olnud mongolitel võimalust mamelukkide alasid Palestiinas ja Egiptuses vallutada, kuigi neil olnuks jõudu seda teha – samal aastal suri khaan Möngke ning algas mongolite riigis kodusõda.

  Pikemalt artiklis Ilkhanaat, Hulagu

1268. aastal vallutasid mamelukkide väed sultan Baibars I juhtimisel ristisõdijate moodustatud Antiookia vürstiriigi. 1270. aastal alustas Prantsusmaa kuningas Louis IX Kaheksandat ristisõda, põhjuseks Mamelukkide sultan Baibarsi ründed ristisõdijate riikidele Süürias. 1267 kuulutas Louis IX sõja välja, kuid ei saanud eriti palju liitlasi sõjaks. Kõigepealt ründas Tunise linna, et saada tugevat baasi, kust rünnata Egiptust, et edasi minna pühale maale. 1270 juulis maabus Louis IX Aafrika mandril. Juba laevadel oli suur osa armeest haigeks jäänud merevee joomisest ja kuumusest, suri ka Louis IX. Päev enne seda oli kohale saabunud Louis' vend Carlo I, kes võttis ristisõja juhtimise enese peale. Et haigused levisid edasi armee sees, lahkuti Tunisest 30. oktoobril. Saavutati ehk vaid seda, et Tunise sultan lubas kristlastel Tunises vabalt kaubelda ja munkadel ja preestritel linna siseneda.

  Pikemalt artiklis Kaheksas ristisõda, Üheksas ristisõda
 
Mamelukkide sultanaat, 1389

Riigi allakäik sai alguse 15. sajandi lõpus, kui portugallased avastasid alternatiivse kaubandusetee Lõuna-Aasiasse ümber Hea Lootuse neeme. Varem Mamelukkide riiki läbinud karavanidelt võeti suurt tollimaksu, millest ilmajäämine viis majanduse kollapsini. Lisaks nõrgestasid riiki sõjad Osmanite riigiga, mis vallutas mamelukkide sultanaadi lõplikult aastal 1517.[32]

Osmanite Egiptus muuda

 
Osmanite riik. Abraham Ortelius, atlas Teatrum Orbis Terarum, Antwerpen (1570).
  Pikemalt artiklis Osmanite riik

Osmanid ei kõrvaldanud mamelukke täielikult võimult ning pakkusid neile valitsemiseks mõned riigi provintsid. Selline administratiivne korraldus osutus mamelukkide kasuahnuse tõttu (lihtrahva rõhumine kõrgete maksudega) ebaefektiivseks ning viis Egiptuse ligi kolmeks sajandiks üldisse ebastabiilsusse. Rahva olukorra tegid veel raskemaks katkuepideemiad ja näljahädad. 18. sajandi jooksul nõrgenes järk-järgult Osmanite võim ning 18. sajandi lõpus oli Egiptus praktiliselt iseseisev, sest enam ei makstud Osmanite sultanile iga-aastast tribuuti. Samas valitses riigis poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik korralagedus.

Prantsuse invasioon muuda

Sellises olukorras tungisid Egiptusse Prantsuse väed aastal 1798, mille eesotsas oli Napoleon Bonaparte. Napoleon seilas Toulonist Aleksandriasse, vallutades tee peal Malta ja randudes juunis. Marssides Kairo peale, saavutas ta suure võidu Püramiidide lahingus; siiski hävitati tema laevastik Nelsoni poolt Abukiri lahingus, jättes ta nii Egiptusse. Napoleon veetis ülejäänud aasta oma positsioonide tugevdamisega Egiptuses. Prantslaste ülemvõimu periood jäi lühikeseks, nad olid sunnitud 1801. aastal Inglise-Osmanite ühendväele alistuma.

Muhammad Ali dünastia muuda

 
Muḩammad `Alī, portree aastast 1840

Prantsuse vägede lahkumine tekitas Osmanite riigi provintsis võimuvaakumi. Mamelukkide ja Osmanite väed alustasid verist võimuvõitlust.[33] Sellel anarhia perioodil (1801–1805) toetas albaanlasest Osmanite väejuht Muḩammad `Alī endale lojaalsete Albaania väeüksustega kord üht, kord teist vaenupoolt. Oskuslikult vangerdades kasvatas `Alī kohalike seas prestiiži ja mõjuvõimu.[34] Suutmata olukorda kontrolli alla saada, nimetas 1805. aastal İstanbulis resideeriv sultan Muḩammad `Alī Egiptuse asevalitsejaks, kuid faktiliselt oli see vaid viisakas žest, millega lõppes Osmanite riigi ülemvõim Egiptuses. `Alī oli ambitsioonikas ja võimekas liider, kes asutas Muhammad Ali dünastia, mis valitses Egiptust kuni 1952. aasta revolutsioonini.

600 aastat Egiptuse valitsemises osalenud mamelukkides nägi `Alī endiselt suurt ohtu. Seetõttu lasi ta 1811. aastal pidustustele kutsutud mamelukkide liidrid hukata ning seejärel õiendas arved viimaste mamelukkide väeüksustega kogu Egiptuses.[35][36]

Muḩammad `Alī esmane eesmärk oli militaarne: ta vallutas Põhja-Sudaani (1820–1824), Süüria (1833), osaliselt Araabia poolsaare ja Anatoolia. Kartes Osmanite riigi täielikku kokkuvarisemist, sekkusid konflikti Euroopa suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa). `Alī oli sunnitud loovutama enamiku vallutatud alasid tagasi Osmanitele, kuid säilitas võimu Sudaanis ning ta nimetati pärandusõigusega Egiptuse asekuningaks. Koos sõjaväega moderniseeris `Alī tööstuse, rajas kanalite süsteemi põldude niisutamiseks ja transpordiks ning reformis avalikku teenistust. Egiptuse majanduse arengule aitas olulisel määral kaasa 1820. aastal laialdaselt kasutusele võetud pikakiuline puuvill, millest sai 19. sajandil suurt tulu toov ekspordiartikkel.[37] Kui 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, kasvasid puuvilla defitsiidi tõttu maailmas Egiptuse eksporditulud mitmekordseks.[38] Suurenenud sissetulekute toel haaras Egiptust ehitusbuum, mille käigus ehitati muu hulgas ka Suessi kanal (1859–1869). Kuna riigi administratsioon kulutas oluliselt rohkem kui teenis, viis see Egiptuse 1877. aastal sisuliselt pankrotti.[39] Seejärel langes riik mõne aasta pärast Briti impeeriumi mõjuvõimu alla.[37]

Briti administratsioon muuda

Raske majandusliku seisu tõttu (Egiptus ei suutnud enam täita laenukohustusi) oli Muhammad Ali pojapoeg Ismail sunnitud müüma 1875. aastal Egiptusele kuuluvate Suessi kanali aktsiad Suurbritannia valitsusele (Prantsusmaa säilitas enamusosaluse).[40] Kreeditoride survele järele andes nõustus Ismail võtma valitsusse Prantsuse ja Briti ministreid (1878), mis tekitas kohalike seas tugevat rahulolematust ning viis esimeste rahvusmeelsete organisatsioonide tekkeni. Sellele järgnes riigisisese poliitilise segaduse periood (valitsuse ja sultani väljavahetamine).[39] Kartes kaotada kontrolli Egiptuses, otsustas Suurbritannia sõjaliselt sekkuda. Briti sõjalaevastik pommitas 1882. aasta suvel Aleksandriat ning 13. septembril toimunud lahingus purustasid britid Egiptuse sõjaväe.[41] Järgneval päeval hõivati Kairo ning Egiptusest sai de facto Briti impeeriumi protektoraat.[42] Suurbritannia väed jäid Egiptusse kuni 1954. aastani.[41]

Egiptuse Sultanaat ja kuningriik muuda

  Pikemalt artiklis Egiptuse sultanaat, Egiptuse kuningriik, Fu'ād I, Fārūq I, Fu'ād II
 
Egiptuse lipp 1922–1958

Aastal 1914 sai Egiptusest ametlikult Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriig protektoraat ning selle valitsejale anti Egiptuse sultani tiitel (kediivi asemel). Iseseisvusmeelsed demonstratsioonid muutusid üleriigilisteks rahutusteks, mida tuntakse Egiptuse 1919. aasta revolutsioonina. Rahutused suruti küll maha, kuid britid olid sunnitud minema teatud järeleandmistele. Aastal 1922 loobusid nad protektoraadist ja kuulutasid ühepoolselt välja Egiptuse iseseisvuse teatud tingimustel. Suurbritanniale jäi kontroll Egiptuse militaarpoliitika, kommunikatsioonide, välishuvide ja Sudaani üle.[43] Egiptuse valitsejad võtsid endale seejärel kuninga tiitli.[44]

II maailmasõja ajal oli Egiptus Briti vägede baasiks liitlaste operatsioonide toetamiseks lähiregioonis. Strateegiliselt tähtsat piirkonda püüdsid vallutada nii Itaalia kuningriigi (1940–1941) kui ka Saksa Riigi (1941–1942) väed, kuid brittidel õnnestus nende pealetung Briti Rahvaste Ühenduse vägedega tagasi lüüa.[45]

II maailmasõja lõppedes muutusid Briti vägede vastased protestid vägivaldseteks. Läbirääkimiste järel lubas Suurbritannia oma väed evakueerida linnadest ja baasidest Suessi kanali tsooni aastaks 1949.[46] 23. juulil 1952 toimus Egiptuses sõjaväeline 1952. aasta Egiptuse revolutsioon, millega kukutati võimult Faruk I, kelle asemel pandi ametlikult troonile tema 6-kuune poeg Fuad II. 18. juunil 1953 kuulutati Egiptuses välja vabariik, millega lõppes Muhammad Ali dünastia valitsemisperiood.[47]

Egiptuse vabariik muuda

  Pikemalt artiklites Egiptuse Vabariik, Ühinenud Araabia Vabariik ja Egiptuse Araabia Vabariik
 
Port Said Suessi kriisi ajal

Egiptuse esimeseks presidendiks sai Muhammad Naguib, kelle kõrvaldas 1954. aastal võimult Gamal Abdel Nasser (president perioodil 1956–1970).[47] Briti väed lahkusid Suessi kanali tsoonist 13. juunil 1956.[48] Nasser riigistas Suessi kanali sama aasta 26. juulil, mis viis Suessi kriisi puhkemiseni. Kuigi Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa täitsid konflikti ajal kiiresti oma sõjalised eesmärgid, olid nad sunnitud USA ja NSV Liidu surve tõttu (ÜRO-s ja mujal) Egiptusest oma väed välja tõmbama.[49]

1958. aastal sõlmisid Egiptus ja Süüria iseseisvate riikide liidu (uniooni), mida tunti kui Ühinenud Araabia Vabariiki. See ühendriik ei kestnud kuigi kaua, sest aastal 1961 astus Süüria liidust välja.[50]

Aastal 1967 okupeeris Iisrael Kuuepäevase sõja järel Siinai poolsaare ja Gaza tsooni.[51] Viimane oli Egiptuse valduses alates Araabia-Iisraeli sõja (1948–1949) lõpust.[52] Kolm aastat hiljem (1970) suri president Nasser, kelle järel tuli võimule Anwar Sadat. Sadati esimesed võimuaastad polnud kuigi edukad. Tal ei õnnestunud sõlmida Iisraeliga rahulepingut ega saada tagasi Siinai poolsaart. Vaatamata headele suhetele NSV Liiduga ei müünud NSV Liit Egiptusele soovitud relvastust, misjärel saadeti enamik NSV Liidu sõjalistest nõuandjatest 1972. aastal riigist välja.[53]

1973. aasta 6. oktoobril alustasid Egiptuse ja Süüria väed Yom Kippuri sõda, lootes Iisraelilt tagasi vallutada 1967. aastal kaotatud territooriume (Siinai poolsaar ja Golani kõrgendikud). Sadat lootis vallutada osa Siinaist oma vägedega ja teise osa saada tagasi läbirääkimiste abil. Konflikti sekkusid ka USA ja NSV Liit. Relvarahu sõlmiti 25. oktoobril ÜRO vahendusel. Kuigi sõda lõppes patiseisuga, lõikas Sadat sellest hiljem poliitilist kasu, sest tal õnnestus pärast rahulepingu sõlmimist Iisraeliga Siinai poolsaar tagasi saada.[54]

Sadat tegi ajaloolise visiidi Iisraeli aastal 1977 ning sõlmis rahulepingu 1979. Vastutasuks tõmbus Iisrael aastatel 1979–1982 järk-järgult välja Siinai poolsaarelt.[55] Kuigi kodumaal toetas enamik rahvast presidenti, tekitas Sadati initsiatiiv Araabia maades suurt poleemikat ning viis samal aastal Egiptuse väljaheitmiseni Araabia Liigast.[56][57] Anwar Sadat mõrvati sõjaväeparaadi ajal aastal 1981.[58]

21. oktoobril 1981 referendumi järel sai presidendiks Hosni Mubarak (asepresident alates 1975).[59] Järk-järgult paranesid Egiptuse suhted Araabia maadega ning 1989. aastal taastati riigi liikmesus Araabia Liigas, mille peakorteri asukohaks sai taas Kairo.[60] Lahesõjas toetas Egiptus USA-d ja Kuveidi vabastamist, teenides vastutasuna välisvõla kustutamise 20 miljardi USA dollari ulatuses.[61] 1990. aastatel läks Egiptuse majandusel hästi ning Mubarak hoidis riiki kindla, autokraatliku kontrolli all. Järgmisel kümnendil vähenes presidendi populaarsus märgatavalt, millele aitasid kaasa järgmised asjaolud: korruptsioon, majanduse kiratsemine, hariduse raske kättesaadavus, vaesus, noorte osakaalu suurenemine rahvastikus jm.[62]

2011. aasta revolutsioon muuda

 
Tahriri väljak 8. veebruaril 2011

Protestilaine Mubaraki režiimi vastu algas 25. jaanuaril 2011. Meeleavaldustel osalejad said innustust Tuneesias toimunud revolutsioonist, mis viis sealse presidendi tagandamiseni. Demonstratsioonidel avaldati meelt politsei vägivalla, eriolukorra seaduse, miinimumpalga madala määra, korruptsiooni, töötuse jm vastu.[63]

Pärast 18 päeva järjest kestnud üleriigilisi meeleavaldusi teatas asepresident Omar Suleiman 11. veebruaril Mubaraki tagasiastumisest ja võimu üleandmisest kõrgemale armeejuhtkonnale. 82-aastane Mubarak oli selleks ajaks olnud Egiptuse president veidi alla 30 aasta. Tagasiastumist tervitasid juubeldavad rahvahulgad.[64][65]

13. veebruaril teatas Egiptuse kõrgem sõjaväeline nõukogu põhiseaduse tühistamisest ja parlamendi laialisaatmisest. Uued parlamendivalimised pidid toimuma sama aasta septembris.[66]

19. märtsil toimunud rahvahääletusel toetas põhiseaduse muutmist ligi 77% osalejatest. Muudatuste järgi lühenes presidendi ametiaeg kuuelt aastalt neljale ning võimuperiood kestab maksimaalselt kaks ametiaega.[67]

2013. aasta sõjaväeline riigipööre muuda

2012. aastal toimunud presidendivalimistel saavutas võidu Moslemi Vennaskonna kandidaat Mohamed Morsi, kellest sai esimene demokraatlikult valitud president Egiptuses.[68] 24. juunil 2012 ametisse vannutatud Morsi püsis võimul veidi üle aasta – 3. juulil 2013 toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, mille käigus tagandati president ametist ning peatati põhiseaduse kehtivus.[69] Riigipöördele eelnesid massimeeleavaldused, milles nõuti presidendi tagandamist.[70]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Midant-Reynes, Béatrix. The Prehistory of Egypt: From the First Egyptians to the First Kings. Oxford: Blackwell Publishers.
  2. ↑ Bard, Kathryn A. Ian Shaw, ed. The Oxford Illustrated History of Ancient Egypt. Oxford: Oxford University Press, 2000. p. 69.
  3. ↑ "Old Kingdom - Ancient Egypt's Old Kingdom Period". ancienthistory.about.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 14.05.2013. Vaadatud 18.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ "The Fall of the Egyptian Old Kingdom". www.bbc.co.uk (inglise k). Vaadatud 18.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ Bell (1975), lk 263.
  6. ↑ "The Hyksos". history-world.org (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 13.10.2018. Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. ↑ "Ahmose I. 1570–1546 BC". ib205.tripod.com (inglise k). Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ "Egypt in the New Kingdom (ca. 1550–1070 B.C.)". www.metmuseum.org (inglise k). Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. ↑ "New Kingdom of Ancient Egypt". ancienthistory.about.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 21.10.2012. Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  10. ↑ "The Kushite conquest of Egypt". www.ancientsudan.org (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.02.2011. Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. ↑ "Cambyses (1)". www.ancientsudan.org (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 22.09.2008. Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  12. ↑ "Ancient Egypt 664–323 B.C." ancienthistory.about.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 10.07.2014. Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  13. ↑ "Nakhthorhebyt (Greek Nectanebo II) (360–343 BC)". www.digitalegypt.ucl.ac.uk (inglise k). Vaadatud 19.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  14. ↑ "Why Egypt was called the Gift of the Nile?". www.knowswhy.com (inglise k). Vaadatud 27.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  15. ↑ 16,0 16,1 "Irrigation Timeline". www.irrigationmuseum.org (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 29.09.2018. Vaadatud 27.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. ↑ "Agriculture and horticulture in ancient Egypt". www.reshafim.org.il (inglise k). Vaadatud 27.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  17. ↑ Kondratyev, Kirill; Losev, Kim; Ananicheva, Maria; Chesnokova, Irina. (2004) Stability of Life on Earth: Principal Subject of Scientific Research in the 21st Century. Springer Praxis Books / Environmental Sciences, lk 44, ISBN 3540203281.
  18. ↑ "Farming in Egypt". historylink101.com (inglise k). Vaadatud 27.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  19. ↑ "Alexander the Great in Egypt". www.touregypt.net (inglise k). Vaadatud 20.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  20. ↑ Arrian (1976), III, 1.
  21. ↑ Bowman, Alan K (1996). Egypt after the Pharaohs 332 BC – AD 642 (2nd ed.). Berkeley: University of California Press. Lk 25–26. ISBN 0-520-20531-6.
  22. ↑ Stanwick, Paul Edmond (2003). Portraits of the Ptolemies: Greek kings as Egyptian pharaohs. Austin: University of Texas Press. ISBN 0-292-77772-8.
  23. ↑ "The Alliance between Marcus Antoninus and Cleopatra VII". www.roman-empire.net (inglise k). Vaadatud 20.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  24. ↑ 25,0 25,1 "Roman Era (30-324? AD)". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 29.05.2017. Vaadatud 20.12.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  25. ↑ 26,0 26,1 "Arab Conquest and Umayyad Dynasty". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 24.03.2016. Vaadatud 03.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  26. ↑ El-Daly, Okasha. Egyptology: The Missing Millennium. London: UCL Press, 2005. p. 140
  27. ↑ "Sufi orders and their origins". english.ahram.org.eg (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2013. Vaadatud 03.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  28. ↑ "Abbasid Dynasty". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 25.11.2018. Vaadatud 04.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  29. ↑ "List of Rulers of Egypt Throughout History". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 24.09.2018. Vaadatud 04.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  30. ↑ "Bahari Mamluks (1250–1382 AD)". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 8.09.2018. Vaadatud 08.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  31. ↑ "Burgi Mamluks (1382–1517 AD)". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 23.12.2018. Vaadatud 08.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  32. ↑ Tom Little, Egypt, (New York: Frederick A. Praeger, 1958), 57.
  33. ↑ P.J. Vatikiotis, The History of Egypt, (Baltimore, MD: Johns Hopkins University Press, 1985), 51.
  34. ↑ Cleveland, William L, A History of the Modern Middle East, (Boulder: Westview Press, 2009), lk 67.
  35. ↑ H. Wood Jarvis, Pharaoh to Farouk, (London: John Murray, 1956), lk 124.
  36. ↑ 37,0 37,1 Nejla M. Abu Izzeddin, Nasser of the Arabs, published c. 1973, p 2.
  37. ↑ "The History of Egyptian Cotton". www.ehow.com (inglise k). Vaadatud 14.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  38. ↑ 39,0 39,1 "Ismail, ruled (1863–1879)". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 12.03.2018. Vaadatud 14.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  39. ↑ "The Suez Canal keeps Egypt's head above water". www.africareview.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.02.2018. Vaadatud 16.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  40. ↑ 41,0 41,1 "Tawfik, ruled (1879–1892)". www.youregypt.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 30.07.2017. Vaadatud 16.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  41. ↑ De facto protectorate: Joan Wucher King, Historical Dictionary of Egypt. Metuchen, New Jersey, USA; 1984; Scarecrow, lk 17.
  42. ↑ "History, British Protectorate". www.countriesquest.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.07.2017. Vaadatud 18.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  43. ↑ "Kingdom of Egypt". www.almanachdegotha.org (inglise k). Vaadatud 18.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  44. ↑ "II World War in Egypt". www.spartacus.schoolnet.co.uk (inglise k). Vaadatud 18.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  45. ↑ "On the Threshold of Revolution, 1945–52". countrystudies.us (inglise k). Vaadatud 18.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  46. ↑ 47,0 47,1 "Son of Egypt's first president working as taxi driver". www.albawaba.com (inglise k). Vaadatud 24.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  47. ↑ Smith, Simon C (2008). Reassessing Suez 1956. Ashgate. Lk 34. ISBN 978-0754661702.
  48. ↑ "The Suez crisis. An affair to remember". www.economist.com (inglise k). Vaadatud 24.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  49. ↑ "United Arab Republic". www.infoplease.com (inglise k). Vaadatud 24.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  50. ↑ "The Six Day War". www.historylearningsite.co.uk (inglise k). Vaadatud 24.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  51. ↑ "United Arab Republic". history.state.gov (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 23.05.2013. Vaadatud 24.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  52. ↑ "History, Egypt Under Sadat". www.countriesquest.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 29.07.2013. Vaadatud 24.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  53. ↑ "The 1973 Arab-Israeli War: Arab Policies, Strategies, and Campaigns". www.globalsecurity.org (inglise k). Vaadatud 25.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  54. ↑ "Israel's Withdrawal from Sinai 1979–1982". www.theisraelproject.org (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 27.07.2010. Vaadatud 25.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  55. ↑ "Egypt is home to the Arab League". modernegypt.info (inglise k). Vaadatud 25.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  56. ↑ Vatikiotis, Panayiotis J (1991). The History of Modern Egypt: From Muhammad Ali to Mubarak (4. ed.). Weidenfeld & Nicolson. Lk 443. ISBN 978-0297820345.
  57. ↑ "From the archive, 7 October 1981: President Sadat assassinated at army parade". www.guardian.co.uk (inglise k). Vaadatud 25.01.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  58. ↑ "Hosni Mubarak". www.globalsecurity.org (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  59. ↑ "Egypt profile". news.bbc.co.uk (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  60. ↑ "The IMF's model pupil". www.economist.com (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  61. ↑ "Egyptian revolution of 2011". www.gktoday.in (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  62. ↑ "AFP – Egypt braces for nationwide protests". www.google.com (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  63. ↑ "Egypt crisis: President Hosni Mubarak resigns as leader". www.bbc.co.uk (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  64. ↑ "Egypt Erupts in Jubilation as Mubarak Steps Down". www.nytimes.com (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  65. ↑ "Egyptian military dissolves parliament". www.bbc.co.uk (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  66. ↑ "Constitutional amendments approved in Egypt referendum". www.thestar.com (inglise k). Vaadatud 01.02.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  67. ↑ "Muslim Brotherhood's Mohamed Morsi declared president of Egypt". www.guardian.co.uk (inglise k). Vaadatud 29.07.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  68. ↑ "Sõjaväeline riigipööre Egiptuses: armee tühistas põhiseaduse ja kukutas president Mohamed Morsi". www.delfi.ee (eesti k). Originaali arhiivikoopia seisuga 6.07.2013. Vaadatud 29.07.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  69. ↑ "Seeking New Leadership, Millions of Egyptians Take to the Streets". www.theatlantic.com (inglise k). Vaadatud 29.07.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Egiptuse_ajalugu&oldid=6467899"