Eet Tuule

Eesti kirjanik

Eet Tuule (sündinud 31. juulil 1941[1]) on eesti kirjanik ja ornitoloog.

Lindude süstemaatilise vaatlemisega tegi ta algust 1950. aastate keskel.[1] Pole teada ühtegi teist asjaarmastajat ega ka professionaalset ornitoloogi Eestis, kes oleks nii kestvalt teinud loendusi, pealegi aastaringselt.[1]

Ta on alates 2003. aastast Eesti Ornitoloogiaühingu auliige.[1]

Alates 2014. aastast tegutseb vabakutselise kirjanikuna[2].

Raamatud muuda

  • "Trompetid udus" (2014)
  • "Tagalaane valitsejad" (2015)
  • "Poisike rukkis" (2015)
  • "Sundsuvitaja" (2016)
  • "Juured ja võrsed" (2017)
  • "Keset ilu ja valu" (2017)
  • "Eraku eksitus" (2018)
  • "Jaanituli Käopesas" (2018)
  • "Metsatalu saladused" (2018)
  • "Kuristik raiesmikul" (2019)
  • "Päevikukütid" (2019)
  • "Tiivuline tunnistaja" (2019)
  • "Kimalased Piksekivil" (2020)
  • "Valede veski" (2020)
  • "Saatuslik ratsukäik" (2020)
  • "Rästikuvälu" (2021)
  • "Peeglikillud" (2021)
  • "Luhtunud piknik" (2022)
  • "Ahistavad saladused" (2022)
  • "Üksainus isiklik elu" (2023)
  • "Perekonnavalss männikus" (2023)
  • "Vennaskond" (2024)

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 2003 - Eet Tuule. Eesti Ornitoloogiaühing.
  2. "Kirjanik Eet Tuule on kogu elu jaganud end kahe kire, raamatute ja lindude vahel". Eesti Päevaleht. Vaadatud 21. veebruaril 2023.

Välislingid muuda