Ava peamenüü

Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi üle ülevaade ajavahemikus 17101917 Venemaa Keisririigis koosseisus olnud Eestimaa kubermangus asunud keisririigi sõjaväeasutustest, sõjaväeosadest ja kubermangu elanike osalusest keisririigi sõjaväes.

Sisukord

Eestimaa kubermangu aadelkond ja sõjaväeteenistusRedigeeri

Eestimaa kubermangu baltisakslastele oli Venemaa Keisririigi aeg hiilgeajaks ka sõjalise karjääri mõttes. Napoleoni sõdade ajal teenis Venemaa Keisririigi sõjaväes ümmarguselt 800 baltisaksa ohvitseri. Nende hulka kuulus Vene sõjaminister ja ülemjuhataja vürst Michael Andreas Barclay de Tolly ning kümneid diviisi- ja korpusekomandöre.

Vaatamata kõigile seisuslikele tõketele tõusis tol ajal esimene eestlane kindrali auastmesse. See oli 1783. aastal aadeldatud Johann von Michelsohnen, kes sai täiskindraliks, armeekomandöriks ja Venemaa kõrgeima – Püha Andrease ordu kavaleriks.

1802. aastal loodi Lõuna-Eestis Liivimaa kubermangu kuulunud Tartus Tartu ülikoolis esimese kõrgema sõjalise õppeasutusena Venemaa Keisririigis sõjateaduse kateeder, enne kateedri likvideerimist 1830. aastal jõudsid seal õppida 139 meest nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangust, kellest 18 tõusis hiljem kindraliks (sh kindralleitnant Magnus von Grotenhielm, Julius von Mickwitz, kontradmiral Wilhelm von Lieven) Sangastest pärit krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg aga feldmarssaliks. 1832. aastal, kui Peterburis asutati sõjaväeakadeemia, sai selle ülema asetäitjaks Tartu kasvandik kindralleitnant Karl Friedrich Edler von Rennenkampff ja õppenõukogu liikmeks tema kaasõppur kindral Nicolai von Medem.

Sõjaväeteenistuskohustus Venemaa KeisririigisRedigeeri

  Pikemalt artiklis Sõjaväeteenistuskohustus Balti kubermangudes

Vastavalt seadustele oli Venemaa Keisririigis kuni 1793. aastani sõjaväeteenistusse võetud nekrutite teenistusaeg piiramata, alates 1793. aastast teenistusaeg 25 aastat. Balti kubermangudest hakati nekruteid võtma 1797. aastal. 1831. aastal anti välja uus seadus – nekrutistatuut, mille järgi kuulus nekrutikohustuse alla maksualune elanikkond: talupojad, linnaelanike alamkihid, soldatilapsed. Kaupmehed, linnade aukodanikud ja vaimulikkond olid nekrutikohustusest vabastatud. Statuudi alusel võeti nekrutiks 20–35-aastasi mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit (s.o 155,5 cm) ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi.

Sõjaväeteenistus kestis:

  • aastatel 1793–1833 25 aastat;
  • aastatel 1834–1855 20 aastat ja seejärel 5 aastat "puhkusel" ehk reservis;
  • 1851. aastast 15 aastat;
  • 1859. aastast 12 aastat;
  • hiljem 10 või 7 ja seejärel 5 või 8 aastat "puhkusel" ehk reservis;
  Pikemalt artiklis Miljutini sõjaväereform

Venemaa Keisririigi sõjaministri Dmitri Miljutini initsiatiivil viidi pärast ebaõnnestunud Krimmi sõda läbi Venemaa Keisririigi sõjaväereform, millega koos võeti vastu ka uus Sõjaväekohuslaste seadlus, mis jõustus 1. jaanuaril 1874.

Uue sõjaväeteenistuse seadluse alusel kuulusid kõik Venemaa Keisririigi meessoost, vastavas vanuses ja terved elanikud kohustusliku sõjaväeteenistusse kutsumisele, kuid kuna sõjaväeorganisatsioon ei suutnud vastu võtta kõiki sõjaväeteenistuse kandidaate, võeti nekruteid liisu teel, mida võeti üks kord elus. Liisku võtsid peamiselt sulased ja vabadikud.[1]

Aastatel 1797–1874 võeti Venemaa Keisririigi sõjaväkke 100 000 eestlasest nekrutit, neist vaid 20 000 jõudis elusalt kodumaale tagasi, enamik invaliidistunult.

1874. aasta 1. jaanuari seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja. Värbamine hakkas toimuma Kroonupalati asemel igasse maakonda loodud väeteenistuskomisjonide kaudu. Eestis võeti sõjaväkke igal aastal 1200–2200 noorsõdurit.[2]. Venemaa sisekubermangudes need aga kes kuulusid sõjaväekke kutsumisele, kuid kellel liisuheitmisel "ei vedanud" määrati II järgu reservvägedesse (ополчение II разряда), kuid tegevteenistusse ei kutsutud.

Sõjaväereformi tulemusena moodustati ka ohvitseridekaadri ettevalmistamiseks uues sõjakoolide võrgustik, Eestimaale kõige lähemal oli 1864 loodud Vilno sõjakool, mille lõpetas enamik Eestimaa lihtrahva seast pärit tulevased ohvitserid, kuna baltisakasa päritolu ohvitseride läbisid harilikult vastavalt perekonna traditsioonidele eliitsetesse Peterburi maaväe ja mereväe sõjakoolidesse.

Sõjakoolides hariduse saamiseks ja edukaks sõjalise hariduse saamise üheks eelduseks oli nn vabatahtliku staatus (“вольноопределяющий”), kus keskhariduse saanud isik võis astudes vabatahtlikult sõjaväkke valida teenistuskohta ning omada suuremat tõenäosust edasiseks edukaks astumiseks sõjakooli. Samuti oli võimaluseks juba kõrghariduse omandanud isikutel pooleaastane või keskharidusega isikutel 1,5-aastase tegevteenistuse läbimine selleks, et enne erruminekut teha ohvitserieksam ning minna erru reservallohvitseri auastmes. Alles pärast sõjaväereformi elluviimist avanes mitteaadliseisusest isikutel võimalus asuda teenistusse noorem- ja lihtohvitseridena, kõrgem ja juhtiv (kindralid jne) ohvitserkond oli aga endiselt kõrgema haridustaseme jm põhjustel põhiliselt kaadriohvitseride ning aadlisuguvõsade esindajate esindajate valduses.

20. sajandi alguses hakkas kujunema juba arvestatav eesti ohvitserkond. Venemaale kaotusega lõppenud sõjas Jaapaniga aastatel 1904–1905 osales umbes 10 000 eestlast, sealhulgas sadakond ohvitseri. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal teenis keisririigi sõjaväes juba 140 eestlasest kaadriohvitseri ja reservis oli 160 lipnikku. Sõja kestel mobiliseeriti üle 100 000 eestlase.

Sõja kestel omandas ligi 2000 eestlast ohvitseri auastme ja laialdased ründekogemused. 90 ohvitserist, kes rajasid ja juhtisid Vabadussõjas Eesti sõjaväge tipptasemel, oli juba 13 omandanud akadeemilise sõjalise hariduse. Auastmelt olid 12 polkovnikud ja 28 alampolkovnikud. Kolm juhti olid teeninud diviisi staabiülema või vastaval ametikohal, seitsmel oli polguülema või selle abi kogemus, seitsmeteistkümnel pataljoniülema või vastav ametikoht. Eestist pärit sõjaväelased teenisid 333 Vene ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit, mis on üks auväärsemaid maailmas.

Venemaa Keisririigi Balti laevastik EestimaalRedigeeri

Tallinna sadamRedigeeri

Venemaa väed vallutasid Põhjasõja käigus Eestimaa ning Rootsi väed tõrjuti Liivimaale. 12. oktoobril 1713 andis Peeter I käsu kindral-adjutant Anton de Vieirale ja insener-kindralmajor Johann Ludwig Luberas von Pottile Tallinna sadama ja Paldiski sadama kavandamiseks ja väljaehitamiseks. 28. jaanuaril 1714 avas Peeter I isiklikult Tallinna sõjasadama ehituse.

  Pikemalt artiklis Tallinna sõjasadam
  Pikemalt artiklis Paldiski sõjasadam
  Pikemalt artiklis Tallinna eskaader

Kuna Eestimaa ja Tallinn omasid sõjalist tähtsust põhiliselt sõjasadamana, siis oli tähtsaim keisririigi sõjaline ametnik sõjakuberner ka sageli Tallinna (sõja)sadama kõrgeim komandör, kes vastutas ja juhtis pärast sadama ka Tallinnas baseeruva Venemaa laevastiku Tallinna eskaadrit. Aja jooksul oli Tallinna sadama tähtsus kõige suurem 18. sajandil, Läänemere äärsete riikidega sõdides (Põhjasõda), hiljem aga seoses sõjategevuse raskuse kandumisega Euroopa sisemaale ning Musta mere äärde (Vene-Türgi sõjad) langes ka Tallinna sõjaline tähtsus.

„Tallinn, see ei ole kindlus – kuna ta on ammu maha jäetud oma kasutuse pärast. Tallinn, see on kaitsepositsioon ja tugev kaitsepositsioon sadama tagala kaitseks.“

Nikolai I 1854. aastal[3]

Peeter Suure MerekindlusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindlus

Läänemere laevastiku allveelaevadivisjonRedigeeri

Paldiski sadamRedigeeri

  Pikemalt artiklis Paldiski#Esimene maailmasõda

Läänemere laevastiku maaväed EestimaalRedigeeri

1917. aasta novembris oli Läänemere laevastiku ülema juhatuse all olevate maavägede ülem Eestimaal kindralstaabi kindralmajor N. Hendrikson ja staabiülem kindralstaabi polkovnik Krusenstern.

Väeosad
  • Eestimaa eelvägede grupp
  • Haapsalu väeosa
  • Lihula väeosa
  • Eestimaa grupp
  • Läänemere väeosa
  • 44. jalaväe divisjon

Venemaa Keisririigi sõjavägi EestimaalRedigeeri

Eestimaa kubermangu territoorium kuulus Venemaa Keisririigis Peterburi sõjaväeringkonda, kubermangu pealinnas Tallinnas asus Balti laevastiku baas. Kubermangus asuvate sõjaväeosade paiknemine ei sõltunud nende nimetustest ja ei olnud seotud nende asukohaga.

Kõrgeimatest Vene Keisririigi sõjaväelastest Eestis vaata Eestimaa sõjakuberneride loendis.

1776. aastal paiknesid Eestis kindralmajor Engelhardtile alluvad sõjaväeosad:

  • Ingerimaa jalaväepolk,
  • Vjatka jalaväepolk,
  • Velikije Luki jalaväepolk,
  • Volgogradi jalaväepolk ning
  • Kaasani kürassiiripolk ja ajutiselt ka formeeritav Schlüsselburgi jalaväepolk[4]

1905. aastal paiknesid 18. armeekorpus, mille staap asus Liivimaa kubermangu linnas Tartus, ülem vürst kindralleitnant Ivan Džambakurian-Orbeliani (Иван Макарович Джамбакуриан-Орбелиани (1845?)) Eestis sõjaväeosad:

  • 23. jalaväediviis, asukohaga Tallinn, ülem kindralleitnant Sarantšov (Püha Vladimiri ordeni 2. klassi kavaler, 1906), staabiülem polkovnik Fjodor Rubets (Федор Васильевич Рубец; Püha Vladimiri ordeni 3. klassi kavaler, 1906)
    • 23. jalaväediviisi 1. brigaad, ülem kindralmajor Aleksandr Mentšukov (Александр Александрович Менчуков (Меньчуков) (1852–?))
      • 89. Valgemere jalaväepolk, asukohaga Tallinn, (asus 1880-ndatel Helsingis)
      • 90. Oneega jalaväepolk (ka Aunuse jalaväepolk), asukohaga Tallinn (asus 1880-ndatel Helsingis), ülem polkovnik Vladimir Kozlov (Владимир Аполлонович Козлов)
    • 23. jalaväediviisi 2. brigaad
      • 91. Dvina jalaväepolk, asukohaga Tallinn (asus 1880-ndatel Haminas),
      • 92. Petšora jalaväepolk, asukohaga Narva (asus 1880-ndatel Lappeenrantas), ülem Konstantin Ljubarski (Константин Андреевич Любарский)[5]
      • 23. suurtükiväe brigaad ? (23-я артиллерийская бригада; asus 23. jalaväediviisi koosseisus 1880-ndatel Viiburis)

1914. aastal paiknesid Eestis järgmised, ratsaväekindral Nikolai von Krusenstierni (1854–1940)[2] juhtimise all olnud 18. armeekorpusse (18-й армейский корпус) kuulunud sõjaväeosad:

Eestiga seotud sõjaväeosad teistes keisririigi osades 1914. aastal:

PildidRedigeeri

Friedrich Theodor Schuberti Eestimaa kubermangu topograafiline sõjaline kaart, mõõkavas 3 versta – 1 toll (1 сm – 1260 m)

ViitedRedigeeri

  1. Heino Kees: Eestimaa rekordid, Tallinn: Olion 1992
  2. Rahvusarhiiv: Saaga: Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes
  3. Восточная война 1853–1856 Соч. А.М. Зайончковского, http://adjudant.ru/crimea/zai1-15.htm
  4. ЗАПИСКИ ГУСТАВА ФОН-ШТРАНДМАНА 1742—1803.Перевод с немецкой подлинной рукописи
  5. [1]
  6. Русская армия 1.01.1914. Дислокация частей и соединений http://genstab.ru/rus1914c.htm

VälislingidRedigeeri