Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi üle ülevaade ajavahemikus 17101917 Venemaa Keisririigis koosseisus olnud Eestimaa kubermangus asunud keisririigi sõjaväeasutustest, sõjaväeosadest ja kubermangu elanike osalusest keisririigi sõjaväes.

Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid koos Peterburi, Novgorodi, Pihkva, Olonetsi ja Arhangelski kubermanguga Peterburi sõjaväeringkonda.

Eestimaa kubermangu aadelkond ja sõjaväeteenistusRedigeeri

Eestimaa kubermangu baltisakslastele oli Venemaa Keisririigi aeg hiilgeajaks ka sõjalise karjääri mõttes. Napoleoni sõdade ajal teenis Venemaa Keisririigi sõjaväes ümmarguselt 800 baltisaksa ohvitseri. Nende hulka kuulus Vene sõjaminister ja ülemjuhataja vürst Michael Andreas Barclay de Tolly ning kümneid diviisi- ja korpusekomandöre.

Vaatamata kõigile seisuslikele tõketele tõusis tol ajal esimene eestlane kindrali auastmesse. See oli 1783. aastal aadeldatud Johann von Michelsohnen, kes sai täiskindraliks, armeekomandöriks ja Venemaa kõrgeima – Püha Andrease ordu kavaleriks.

1802. aastal loodi Lõuna-Eestis Liivimaa kubermangu kuulunud Tartus Tartu ülikoolis esimese kõrgema sõjalise õppeasutusena Venemaa Keisririigis sõjateaduse kateeder, enne kateedri likvideerimist 1830. aastal jõudsid seal õppida 139 meest nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangust, kellest 18 tõusis hiljem kindraliks (sh kindralleitnant Magnus von Grotenhielm, Julius von Mickwitz, kontradmiral Wilhelm von Lieven) Sangastest pärit krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg aga feldmarssaliks. 1832. aastal, kui Peterburis asutati sõjaväeakadeemia, sai selle ülema asetäitjaks Tartu ülikooli kasvandik kindralleitnant Karl Friedrich Edler von Rennenkampff ja õppenõukogu liikmeks tema kaasõppur kindral Nicolai von Medem.

Sõjaväeteenistuskohustus Venemaa KeisririigisRedigeeri

  Pikemalt artiklis Sõjaväeteenistuskohustus Balti kubermangudes

Vastavalt seadustele oli Venemaa Keisririigis kuni 1793. aastani sõjaväeteenistusse võetud nekrutite teenistusaeg piiramata, alates 1793. aastast teenistusaeg 25 aastat. Balti kubermangudest hakati nekruteid võtma 1797. aastal. 1831. aastal anti välja uus seadus – nekrutistatuut, mille järgi kuulus nekrutikohustuse alla maksualune elanikkond: talupojad, linnaelanike alamkihid, soldatilapsed. Kaupmehed, linnade aukodanikud ja vaimulikkond olid nekrutikohustusest vabastatud. Statuudi alusel võeti nekrutiks 20–35-aastasi mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit (s.o 155,5 cm) ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi.

Sõjaväeteenistus kestis:

  • aastatel 1793–1833 25 aastat;
  • aastatel 1834–1855 20 aastat ja seejärel 5 aastat "puhkusel" ehk reservis;
  • 1851. aastast 15 aastat;
  • 1859. aastast 12 aastat;
  • hiljem 10 või 7 ja seejärel 5 või 8 aastat "puhkusel" ehk reservis;

Aastatel 1797–1874 võeti Venemaa Keisririigi sõjaväkke 100 000 eestlasest nekrutit, neist vaid 20 000 jõudis elusalt kodumaale tagasi, enamik invaliidistunult.

1864. aasta Venemaa Keisririigi „Sõjaväeringkonna valitsuse põhimääruse” järgi allusid kohalikud brigaadid, sõjaväeringkonna valitsusele. Brigaadile omakorda allusid kohalikud sõjaväevalitsused eesotsas sõjaväeülemaga.

Venemaa Keisririigi sõjaministri Dmitri Miljutini initsiatiivil viidi pärast ebaõnnestunud Krimmi sõda läbi Venemaa Keisririigi sõjaväereform, millega koos võeti vastu ka uus Sõjaväekohuslaste seadlus, mis jõustus 1. jaanuaril 1874.

  Pikemalt artiklis Miljutini sõjaväereform

Uue sõjaväeteenistuse seadluse alusel kuulusid kõik Venemaa Keisririigi meessoost, vastavas vanuses ja terved elanikud kohustusliku sõjaväeteenistusse kutsumisele, kuid kuna sõjaväeorganisatsioon ei suutnud vastu võtta kõiki sõjaväeteenistuse kandidaate, võeti nekruteid liisu teel, mida võeti üks kord elus. Liisku võtsid peamiselt sulased ja vabadikud.[1]

1874. aasta 1. jaanuari seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja. Värbamine hakkas toimuma Kroonupalati asemel igasse maakonda loodud väeteenistuskomisjonide kaudu. Eestis võeti sõjaväkke igal aastal 1200–2200 noorsõdurit.[2]. Venemaa sisekubermangudes need aga kes kuulusid sõjaväekke kutsumisele, kuid kellel liisuheitmisel "ei vedanud" määrati II järgu reservvägedesse (ополчение II разряда), kuid tegevteenistusse ei kutsutud.

Sõjaväekohustuse täitmiseks, üldise sõjaväekohustuse seadusega 1874. aastast, moodustati maakondlike nekrutikomisjonide asemele maakonna tasandil ettenähtud asutus, Maakonna väeteenistuskomisjon. Väeteenistuskomisjonid võisid omakorda jaguneda jaoskondadeks, millede kaupa toimusid iga-aastased noorsõdurite võtmised. Harju- ja Läänemaal oli 4; Tartu-, Võru-, Pärnu-, Viru- ja Viljandimaal 3, Järvamaal 2, Saaremaal 1 jaoskond. Väeteenistuskomisjoni, mida juhtis maakonna ehk kreisi sõjaväeülem ja mis allus kubermangu väeteenistuskomisjonile, ülesanded olid: sõjaväekohuslaste ja noorsõdurite väkkekutsumise nimekirjade koostamine ja kontroll; iga-aastase noorsõdurite võtmise läbiviimine; iga kutsealuse õiguste kindlaksmääramine sõjaväekohustuse täitmisel ja otsustamine, kes kuidas sõjaväekohustust täidab; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatamine nii võtmise ajal kui edaspidi ja kutsealuste väeteenistussobilikkuse kindlaksmääramine; noorsõdurite võtmise aruande esitamine kubermangu väeteenistuskomisjonile; sõjaväelaste perekondade toetamine[3].

Sõjaväereformi tulemusena moodustati ka ohvitseridekaadri ettevalmistamiseks uues sõjakoolide võrgustik, Eestimaale kõige lähemal oli 1864 loodud Vilno sõjakool, mille lõpetas enamik Eestimaa lihtrahva seast pärit tulevased ohvitserid, kuna baltisakasa päritolu ohvitseride läbisid harilikult vastavalt perekonna traditsioonidele eliitsetesse Peterburi maaväe ja mereväe sõjakoolidesse.

Sõjakoolides hariduse saamiseks ja edukaks sõjalise hariduse saamise üheks eelduseks oli nn vabatahtliku staatus (“вольноопределяющий”), kus keskhariduse saanud isik võis astudes vabatahtlikult sõjaväkke valida teenistuskohta ning omada suuremat tõenäosust edasiseks edukaks astumiseks sõjakooli. Samuti oli võimaluseks juba kõrghariduse omandanud isikutel pooleaastane või keskharidusega isikutel 1,5-aastase tegevteenistuse läbimine selleks, et enne erruminekut teha ohvitserieksam ning minna erru reservallohvitseri auastmes. Alles pärast sõjaväereformi elluviimist avanes mitteaadliseisusest isikutel võimalus asuda teenistusse noorem- ja lihtohvitseridena, kõrgem ja juhtiv (kindralid jne) ohvitserkond oli aga endiselt kõrgema haridustaseme jm põhjustel põhiliselt kaadriohvitseride ning aadlisuguvõsade esindajate valduses.

20. sajandi alguses hakkas kujunema juba arvestatav eesti ohvitserkond. Venemaale kaotusega lõppenud sõjas Jaapaniga aastatel 1904–1905 osales umbes 10 000 eestlast, sealhulgas sadakond ohvitseri. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal teenis keisririigi sõjaväes juba 140 eestlasest kaadriohvitseri ja reservis oli 160 lipnikku. Sõja kestel mobiliseeriti üle 100 000 eestlase.

Sõja kestel omandas ligi 2000 eestlast ohvitseri auastme ja laialdased ründekogemused. 90 ohvitserist, kes rajasid ja juhtisid Vabadussõjas Eesti sõjaväge tipptasemel, oli juba 13 omandanud akadeemilise sõjalise hariduse. Auastmelt olid 12 polkovnikud ja 28 alampolkovnikud. Kolm juhti olid teeninud diviisi staabiülema või vastaval ametikohal, seitsmel oli polguülema või selle abi kogemus, seitsmeteistkümnel pataljoniülema või vastav ametikoht. Eestist pärit sõjaväelased teenisid 333 Vene ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit, mis on üks auväärsemaid maailmas.

Venemaa Keisririigi Balti laevastik EestimaalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Balti laevastik, Balti laevastiku juhid

Tallinna sadamRedigeeri

Venemaa väed vallutasid Põhjasõja käigus Eestimaa ning Rootsi väed tõrjuti Liivimaale. 12. oktoobril 1713 andis Peeter I käsu kindraladjutant Anton de Vieirale ja insener-kindralmajor Johann Ludwig Luberas von Pottile Tallinna sadama ja Paldiski sadama kavandamiseks ja väljaehitamiseks. 28. jaanuaril 1714 avas Peeter I isiklikult Tallinna sõjasadama ehituse.

  Pikemalt artiklites Tallinna sõjasadam, Paldiski sõjasadam ja Tallinna eskaader

Kuna Eestimaa ja Tallinn omasid sõjalist tähtsust põhiliselt sõjasadamana, oli tähtsaim keisririigi sõjaline ametnik sõjakuberner ka sageli Tallinna (sõja)sadama kõrgeim komandör, kes vastutas ja juhtis pärast sadama ka Tallinnas baseeruva Venemaa laevastiku Tallinna eskaadrit. Aja jooksul oli Tallinna sadama tähtsus kõige suurem 18. sajandil, Läänemere-äärsete riikidega sõdides (Põhjasõda), hiljem aga seoses sõjategevuse raskuse kandumisega Euroopa sisemaale ning Musta mere äärde (Vene-Türgi sõjad) langes ka Tallinna sõjaline tähtsus.

„Tallinn, see ei ole kindlus – kuna ta on ammu maha jäetud oma kasutuse pärast. Tallinn, see on kaitsepositsioon ja tugev kaitsepositsioon sadama tagala kaitseks.“

Nikolai I 1854. aastal[4]

 
Vene eskaadrisoomuslaev Gangut Tallinna reidil

20. sajandi alguses baseerus Tallinnas Balti laevastiku liinilaevade 1. brigaad[5] (1-я бригада линейных кораблей Балтийского флота), mille juht oli (1913–1914) viitseadmiral William von Fersen (venepäraselt Василий Николаевич Ферзен) ja seejärel (1915–1917) viitseadmiral Mihhail Bahhirev ja kontradmiral Dmitri Verderevski. Liinilaevade 1. brigaadi kuulusid: lahingulaev Petropavlovsk (Петропавловск), Gangut (Гангут), Sevastopol (Севастополь), Poltava (Полтава).

Peeter Suure sadamRedigeeri

1912 toimus Tallinnas Peeter Suure sadama nurgakivipaneku pidulik tseremoonia, kus osales ka keiser Nikolai II kaaskonnaga. Alustati uue sõjasadama ehitamist, mis hõlmas praeguse Lennusadama, Miinisadama, Hundipea sadama, Lahesuu sadama, Paljassaare sadama ja Katariina kai.

  Pikemalt artiklis Peeter Suure sadam

Peeter Suure MerekindlusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindlus

Venemaa Keisririigi sõjavägi EestimaalRedigeeri

 
Venemaa Keisririigi sõjaväeringkonnad 1913. aastal

Eestimaa kubermangu territoorium kuulus Venemaa Keisririigis Peterburi sõjaväeringkonda, kubermangu pealinnas Tallinnas asus Balti laevastiku baas. Kubermangus asuvate sõjaväeosade paiknemine ei sõltunud nende nimetustest ja ei olnud seotud nende asukohaga.

Kõrgeimatest Vene Keisririigi sõjaväelastest Eestis vaata Eestimaa sõjakuberneride loendis.

1776. aastal paiknesid Eestis kindralmajor Engelhardtile alluvad sõjaväeosad:

  • Ingerimaa jalaväepolk,
  • Vjatka jalaväepolk,
  • Velikije Luki jalaväepolk,
  • Volgogradi jalaväepolk ning
  • Kaasani kürassiiripolk ja ajutiselt ka formeeritav Schlüsselburgi jalaväepolk[6]

1905. aastal paiknesid 18. armeekorpus, mille staap asus Liivimaa kubermangu linnas Tartus, ülem vürst kindralleitnant Ivan Džambakurian-Orbeliani (Иван Макарович Джамбакуриан-Орбелиани (1845?)) Eestis sõjaväeosad:

1914. aastal paiknesid Eestis järgmised, ratsaväekindral Nikolai von Krusenstierni (1854–1940)[8] juhtimise all olnud 18. armeekorpusse (18-й армейский корпус) kuulunud sõjaväeosad:

23. jalaväediviisi jalaväepolgud suunati Eestist Esimene maailmasõja alguses Läänerindele 1914–1915 Poolas.

Eestiga seotud sõjaväeosadRedigeeri

Eestiga seotud sõjaväeosad teistes keisririigi osades 1914. aastal:

PildidRedigeeri

Friedrich Theodor Schuberti Eestimaa kubermangu topograafiline sõjaline kaart, mõõkavas 3 versta – 1 toll (1 сm – 1260 m)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Heino Kees: Eestimaa rekordid, Tallinn: Olion 1992
  2. Rahvusarhiiv: Saaga: Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes
  3. 1.4.1.2.2. Maakondade väeteenistuskomisjonid, www.eha.ee
  4. Восточная война 1853–1856 Соч. А.М. Зайончковского, http://adjudant.ru/crimea/zai1-15.htm
  5. Граф Гаральд Карлович, На «Новике». Балтийский флот в войну и революцию[alaline kõdulink]. — СПб.: Гангут, 1997.
  6. ЗАПИСКИ ГУСТАВА ФОН-ШТРАНДМАНА 1742—1803.Перевод с немецкой подлинной рукописи
  7. [1]
  8. von Krusenstiern, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1931]
  9. 23-я пехотная дивизия, www.regiment.ru
  10. Clodt von Jürgensburg, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1931]
  11. Freymann a. d. H. Nursie, Transehe-Roseneck, Astaf von: Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1929]
  12. Русская армия 1.01.1914. Дислокация частей и соединений http://genstab.ru/rus1914c.htm

VälislingidRedigeeri