Ava peamenüü

Eesti presidendivalimised

Eesti presidendivalimised on toimunud ühe korra Eesti esimesel iseseisvusperioodil (1938. aastal) ning pärast Eesti taasiseseisvumist regulaarselt alates 1992. aastast.

1996. aastast ei ole valimiskorras tehtud põhimõttelisi muudatusi, valimised toimuvad iga viie aasta järel. Presidendivalimisi korraldab Vabariigi Valimiskomisjon[1].

Presidendivalimiste korra näevad ette Eesti Vabariigi põhiseadus ja Vabariigi Presidendi valimise seadus. Nende kohaselt toimuvad presidendivalimised algul Riigikogus ning juhul, kui seal kolme hääletusvooru vältel võitjat ei selgu, kahe vooru vältel valimiskogus, mis koosneb Riigikogu liikmetest (101) ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest (üle kahe kolmandiku, nt 2001. aastal 266). Omavalitsusesindajate arv sõltub omavalitsuste arvust, nii vähendab Eestis käimasolev haldusreform ja valdade liitumine ka omavalitsuste osakaalu valimiskogus. Esindaja peab olema Eesti kodanik ja teda valinud kohaliku omavalitsuse volikogu liige, kuid ei tohi olla Riigikogu liige.[1] Allan Siku hinnangul on "Eesti ainuke riik Euroopas, ning arvatavasti kogu maailmas, kus presidendivalimise pädevus võib minna ühe esinduskogu käest teise kätte". Euroopa kontekstis peab Sikk tähelepanuväärseks ka asjaolu, et "ainult Kreekas ja Eestis võib parlamendivähemus (vastavalt 2/5 ja 1/3) presidendi valimist takistada".[2]

Riigikogus võib kandidaadi esitada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust, kusjuures iga Riigikogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadja. Valimiskogus on kandidaadi ülesseadmise õigus vähemalt 21 valimiskogu liikmel, analoogselt Riigikoguga võib iga liige esitada vaid ühe kandidaadi.[1]

President peab olema vähemalt 40-aastane Eesti kodanik, kes ei ole tegevväelane. President võib olla ametis kuni kaks ametiaega järjest.[1] Taasiseseisvumise järgsetest presidentidest on teiseks ametiajaks tagasi valitud Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves.

Kuna Riigikogus ei ole valitsuskoalitsioonil tavaliselt 68 häält, mis võimaldaks presidendi kohe ära valida, on valimised valdavalt jõudnud ka järgmisse vooru valimiskogus, kus valitsevad mõnevõrra teistsugused poliitilised jõuvahekorrad. Volikogude esindajate valimisel muutuvad oluliseks populaarsuserinevused linna ja maa vahel, mistõttu on olnud suur mõju maaelule orienteeritud erakondadel nagu 2001. aastal Rahvaliidul. 1992. aasta valimistel hääletas erandlikult esimeses voorus, teises voorus valis Riigikogu presidendi kahe esimeses voorus kõige rohkem hääli saanud kandidaadi seast; erandlikult valiti president neljaks aastaks.

Eestis on korduvalt tehtud ettepanekuid kehtestada presidendi otsevalimised – näiteks 2013.[3], 2015.[4] ja 2016. aastal Keskerakond[5] ja samuti Iseseisvuspartei[6], kuid siiani pole niisugust põhiseaduse muudatust toetanud ei Riigikogu[3][4] ega ka 2013. aastal kogunenud Rahvakogu[7]. Keskerakonna teatel "vastaks otsevalimise seadustamine ühiskonna ootustele, annaks rahvale lisavõimaluse osaleda riigile oluliste otsuste langetamisel ning lähendaks rahvast riigile"[3]. Analüütikute hinnangul võiksid otsevalimised anda presidendile tugevama mandaadi, kuid kuna Eesti on parlamentaarne demokraatia, oleks see mõneti vastuolus presidendi suhteliselt nõrga rolliga. See võiks viia kas parlamentarismist loobumiseni või suurendada lõhet rahva ootuste ja presidendi seaduslike võimaluste vahel.[7] Augustis 2016 Arvamusfestivalil toimunud presidendikandidaatide debatil pooldasid otsevalimisi Siim Kallas, Allar Jõks, Mailis Reps ja Mart Helme, nende vastu oli ainult Eiki Nestor.

Et Eesti presidenti ei valita üldvalimistel, on avalikud kampaaniad presidendivalimistel olnud Riigikogu ja omavalitsuste volikogude valimistega võrreldes suhteliselt leiged. Kampaaniatega loodetakse põhiliselt mõjutada volikogude esindajaid valimiskogus. Laiemale avalikkusele suunatud kampaania oli 1992. aasta valimised, kus esimeses voorus hääletas rahvas. 2001. aastal saatis Reformierakond ringreisile mööda Eestit neli oma presidendikandidaadi kandidaati. 2011. aastal orienteerus rahvale Indrek Tarand, kel polnud poliitikute seas laiapõhjalist toetust. 2016. aastal algas kampaania juba kevadel, kui Siim Kallas teatas, et ta soovib kandideerida presidendiks, ning kutsus üles pidama debatte. Kampaania toimus suuresti avalikkuse silme all ning oli suuresti avalikkusele suunatud. Indrek Neiveldt ja teised arvamusliidrid on erakondadele ette heitnud, et parima presidendi otsimise asemel tegeldakse oma poliitikute reklaamimisega.

1938Redigeeri

1938. aastal valiti presidendiks tollane Riigihoidja Konstantin Päts. 23. aprillil 1938 seadsid I Riigivolikogu, I Riiginõukogu ja Omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajate kogu kõik ainsaks kandidaadiks Pätsi; Riigivolikogus oli esitatud ka Jaan Tõnissoni kandidatuur, kuid ta kaotas hääletuse häältega 65:14. Ühisel koosolekul 24. aprillil valiti 219 häälega presidendiks Päts. Kui ühiskoosolekul poleks ainus kandidaat saavutanud kolmeviiendikulist häälteenamust, oleks toimunud Vabariigi Presidendi valimine rahva poolt.

1992Redigeeri

1992. aasta presidendivalimised olid Eesti taasiseseisvumise järel ainsad, kus toimus rahvahääletus. Algselt teatasid oma kandideerimisest seitse poliitikut, kuid kolm neist (Miina Hint, Jaks Lankots ja Uno Ruus) taandusid, kuna ei kogunud nõutud 10 000 toetushäält. Lõplike kandidaatidena registreeriti 20. augustil tollane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel (21 009 allkirja), politoloog Rein Taagepera (14 887 allkirja) välisminister Lennart Meri (11 491 toetusallkirja) ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juht Lagle Parek (10 839 allkirja).

20. septembri rahvahääletusel ei saanud ükski kandidaat poolt koguhäältest: Arnold Rüütel kogus 195 743 häält (41,7714%), Lennart Meri 138 317 häält (29,5167%), Rein Taagepera 109 631 häält (23,3951%) ja Lagle Parek 19 837 häält (4,2332%). Järgmine voor toimus Riigikogu esimesel istungil 5. oktoobril 1992, kus kandideerisid Rüütel ja Meri. Arnold Rüütel sai 31 ja Lennart Meri 59 häält, kehtetuks tunnistati 11 valimissedelit. Valituks osutus Lennart Meri.

1996Redigeeri

1996. aasta presidendivalimistel olid taas vastakuti Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Riigikogus 26.-27. augustil toimunud kolmel hääletusvoorul ei saavutanud kumbki kahekolmandikulist enamust (I voor: Meri 45,Rüütel 34 häält; II: Meri 49. Rüütel 34; III: Meri 53, Rüütel 32). Seetõttu võeti esmakordselt kasutusele valimiskogu selle praegusel kujul.

20. septembril 1996 kogunes Estonia kontserdisaalis valimiskogu, kelle ette jõudsid lisaks Merele ja Rüütlile kandidaatidena ka ERSP poliitik Tunne-Väldo Kelam Keskerakonna poliitik Siiri Oviir ning akadeemik Enn Tõugu. Esimeses voorus sai Meri 139, Rüütel 85, Kelam 76, Tõugu 47 ja Siiri Oviir 25 häält. Teises voorus kogus Rüütel 126 ja Meri 196 häält, osutudes tagasivalituks.

2001Redigeeri

2001. aasta presidendivalimised algasid 27.-28. augustil Riigikogus. Esimeses voorus kandideerisid Keskerakonna saadik Riigikogus Peeter Kreitzberg ja Rahvaerakond Mõõdukad esimees Andres Tarand, kes kogusid vastavalt 40 ja 38 häält. Eelnevalt kõneldi võimaliku kandidaadina ka Konstantin Pätsi sugulasest Matti Pätsist, kes aga ei leidnud Riigikogus 21 esitajat[8]. Enne teist vooru seati üles uued kandidaadid, vastamisi jäid Peeter Kreitzberg ja Peeter Tulviste, kes said vastavalt 36 ja 35 häält. Kolmandas voorus kogus Peeter Kreitzberg sai 33 ja Peeter Tulviste 33 häält.

21. septembril 2001 toimus valimiskogus kaks hääletusvooru. Esimeses osalesid Kreitzbergi ja Tulviste kõrval ka Rahvaliidu kandidaat Arnold Rüütel ja Reformierakonna kandidaat Toomas Savi. Peeter Kreitzberg sai 72, Arnold Rüütel 114, Toomas Savi 90 ja Peeter Tulviste 89 häält. Teises voorus anti Toomas Savile 155 häält ning Arnold Rüütel valiti 186 häälega presidendiks.

2006Redigeeri

2006. aasta presidendivalimised keskendusid küsimusele, kas Rüütlil õnnestub jääda ametisse ka teiseks ametiajaks. Ajakirjanik Krister Parise sõnul kujunes 2006. aasta "Rüütli kukutamise" aastana ainsaks korraks, "kui võitlus on läinud nii tuliseks, et valimisõiguseta rahvas tuleb oma tahet tänavale väljendama". Tallinnas Tammsaare pargis peetud kontserdil "Laulame Ilvese presidendiks!" osales tuhandeid inimesi.[9]

Riigikogus toimusid hääletused 28.-29. augustil. Esimeses voorus oli ainus kandidaat reformierakondlane Ene Ergma, teises ja kolmandas voorus Mõõdukate hulka kuuluv Euroopa Parlamendi liige Toomas Hendrik Ilves. Kuna Keskerakond ja Rahvaliit boikoteerisid hääletust, osales sellel vaid 65 saadikut ning valimine siirdus valimiskokku. Keskerakonna ja Rahvaliidu survet parteidistsipliinile kritiseeris Riigikogu ees valitsuse nõunik Ülle Aaskivi, kelle sõnavõtt pälvis mitmepalgelist vastukaja.

23. septembril valis Estonia teatri hoones kogunenud valimiskogu ees olid kandidaatidena Ilves ja senine president Arnold Rüütel, vajalik lihthäälteenamus oli 173 häält. Esimeses voorus kogus Rüütel 162 ja Ilves 174 häält, millega sai Eesti esimeseks väliseestlasest presidendiks.

2011Redigeeri

2011. aasta presidendivalimised olid taasiseseisvumise järel esimesed, kus president õnnestus valida juba Riigikogu esimeses voorus. Ametisoleva presidendi Toomas Hendrik Ilvese ainus vastaskandidaat oli Keskerakonna esitatud parteitu Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand, kes kogus 29. augustil toimunud Riigikogu istungil 25 liikme toetuse. Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatlikku Erakonna ühiskandidaat Ilves sai 73 häälega valitud ka teiseks ametiajaks.

2016Redigeeri

2016. aasta presidendivalimised algasid 29. augustil ning võivad jätkuda ka septembris. Oma soovist saada presidendikandidaadiks teatas kevadel kõigepealt Siim Kallas, hiljem EKRE esimees Mart Helme, sõltumatu Jaak Jõerüüt, sõltumatu advokaat Allar Jõks, Reformierakonna parteitu välisminister Marina Kaljurand, Reformierakonna eurosaadik Urmas Paet. Indrek Tarand teatas oma valmisolekust vajaduse korral kandideerida. Suvel valis Keskerakonna volikogu erakonna presidendikandidaadiks Mailis Repsi, kes edestas hääletusel Edgar Savisaart; sotsiaaldemokraatide kandidaadiks kuulutati Eiki Nestor; IRL ja Vabaerakond osustasid toetada Allar Jõksi; EKRE kandidaadiks valiti Mart Helme; Reformierakond otsustas toetada Riigikogus Siim Kallast. Rahva seas kõige populaarsem kandidaat oli küsitluste järgi juba 2015. aasta sügisest Marina Kaljurand.

Esimeses hääletusvoorus Riigikogus presidenti ei valitud. Enim hääli – 40 – sai SDE ja RE ühiskandidaat Eiki Nestor. IRL-i ja Vabaerakonna kandidaat Allar Jõks sai 25 häält, Keskerakonna kandidaat Mailis Reps 26. Kaheksa sedelit jäid tühjaks. Hääletuse järel heitsid SDE esindajad Reformierakonnale ette, et salajasel hääletusel rikuti kahe erakonna kokkulepet, mille kohaselt pidanuks esimeses voorus Nestor ja teises voorus Siim Kallas koguma mõlemast erakonnast kokku 45 häält. Jõksi tulemus oli oodatust parem, kuna tema kandideerimisavaldusel oli vaid 21 allkirja. Esimese vooru järel ei oodatud teisestki voorust enam valimiste lõpptulemust, ehkki seda nimetati oluliseks vahefinišiks. Priit Sibul IRList leidis, et oluliseks muutuvad EKRE hääled, kuna neist sõltub, kas kolmandasse vooru jõuab Mailis Reps või Allar Jõks. EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme seevastu kinnitas, et nende eesmärk on seada valimiskogus üles oma kandidaat Mart Helme.[10][11][12]

Teises voorus kandideerisid Siim Kallas, Mailis Reps ja Allar Jõks. Neist sai Kallas 45, Mailis Reps 32 ja Allar Jõks 21 häält, valituks ei osutunud keegi. Kolmandasse vooru jõudsid Kallas ja Reps. Siim Kallas kogus 42 häält, Mailis Repsi poolt hääletas 26 riigikogu saadikut ning 30 hääletussedelit olid tühjaks jäetud. Et ükski kandidaat ei kogunud kahe kolmandiku valijate toetust, jäi president 3. voorus valimata ja kokku kutsuti valimiskogu.

Valimiskogule esitati riigikogu kolmanda vooru kandidaadid ning kolm uut kandidaati, kes igaüks said toetusallkirja vähemalt 21 valimiskogu liikmelt. Valimiskogu esimeses voorus sai Allar Jõks 83 häält, Siim Kallas 81 häält, Mailis Reps 79 häält, Marina Kaljurand 75 häält ja Mart Helme 16 häält. Teises voorus olid vastamisi Allar Jõks ja Siim Kallas. Hääletusel kogus Kallas 138 ja Jõks 134 häält, osales 332 valimiskogu liiget. Nii Jõks kui ka Kallas lubasid rohkem mitte kandideerida, valimisjärg siirdus tagasi riigikokku.[13]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri