Vikipeedia

Eesti maalikunst

Eesti maalikunsti all võidakse mõista nii Eestis kui ka eestlaste loodud maalikunsti.

See artikkel võtab kokku maalikunsti ajalugu ja tänapäeva Eestis.

Ajalugu muuda

Enne Eesti iseseisvumist muuda

  Pikemalt artiklis Eesti maalikunst (kuni 1918)

Maalikunst iseseisvas Eestis muuda

  Pikemalt artiklis Eesti maalikunst (1918–1940)

Maalikunst okupatsiooniperioodidel muuda

 
Okupatsiooniperioodil ei olnud abstraktne kunst soositud. Lola Liivati "Kevad I" (1967)
  Pikemalt artiklis Eesti maalikunst (1940–1991)

Esimene Nõukogude okupatsiooni aasta põhjustas Eesti kunstis väiksemaid muutusi kui Eesti ühiskonnas. Režiimi eesmärk oli kunstnikke näiliselt olukorraga lepitada ning seeläbi rahvastki rahustada. Riigi rahaga telliti võimudele meelepärase temaatikaga kunsti ning igasuguste miitingute ja rongkäikude kujundusi. Nõukogude võimule lojaalsete kunstnike elu kujunes heaks, sest neid kasutati propagandas.

Saksa okupatsioonivõimud ei pidanud Eesti kunstnike ümberkasvatamist oluliseks, seega töötati edasi 1930. aastate stiilis.

Kui Punaarmee 1944. aastal Eestisse tungis, pagesid paljud kunstnikud Nõukogude okupatsiooni eest läände. Nende asemele saabusid kunstielu korraldajad Jaroslavlist. Kui alguses lubati kõigil oma kunstisuunda arendada, siis 1950. aastaks allutati kultuurielu täielikult stalinismi reeglitele. Ideoloogiale mittevastamise korral ähvardas kunstnikke terror. Mitmeid kunstnikke ja suur rühm üliõpilasi vangistati või küüditati, Eesti Nõukogude Kunstnike Liidus toimus suurpuhastus ning professionaalide asemele tulid truualamlikud ja enamasti andetud karjeristid.

Paguluses hakati looma ja edendama oma kultuuri- ja kunstielu ning 1950. aastate alguseks kujunes välja kolm pagulaskultuuri suuremat keskust: Stockholm, Toronto ja New York. Esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel alternatiivset eesti pagulaskultuuri Nõukogude Liidu jaoks olemas ei olnud. 1956. aastal näidati Moskvas toimunud Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadil esmakordselt pagulaskunstniku Eerik Haameri töid. 1960. aastatel jõuti pagulaskunstnike esimeste väljapanekuteni Eesti muuseumides. 1960. aastatel algasid pagulaste kontaktid kodumaaga ning tekkis võimalus Eestit külastada. Esimene pagulaskunstniku osalusel toimunud näitus toimus 1970. aastal, kui Rootsist saabus Eerik Haamer.[1]

Pärast stalinismi kriitikat hakkas 1956. aastal kõige süngem aeg Eesti kunstis mööda saama. Kommunistliku partei kontroll kunstielu üle nõrgenes, Siberist hakkas kunstnikke tagasi tulema ja Kunstnike Liit hakkas väljaheidetuid tagasi võtma. Võimalusel sooviti vabaneda sotsialistliku realismi ikkest, kuid sobiva aseaine leidmine oli keeruline. Nooremad kunstnikud tahtsid kasutada Lääne kunsti kogemusi, kuid saadav informatsioon oli katkendlik, vanem generatsioon tahtis tagasi pöörduda 1930. aastate kunstivoolude juurde.

 
Tiit Pääsukese maal "Ekspositsioon" (1982). Tartu Kunstimuuseum

1960. aastate keskel kujunenud rühmituse ANK '64 tegevust võib pidada järgmiseks oluliseks sammuks, milles osalejad kujundasid kõik omapärast käekirja ja loobuti nõukogulikust temaatikast. Neile sai tüüpiliseks isiklike subjektiivsete, fantastiliste maailmade loomine ja esteetiline nõudlikkus. Modernistlik kunst jõudis laiemalt ametlikele näitustele 1966. aastal ja seda muutust on nimetatud ka kunstirevolutsiooniks Eestis.

 
Ludmilla Siim. "Metall" (1977). Tartu Kunstimuuseum

1970. aastatel kujunes Eesti maalikunstis oluliseks hüperrealism. Lisaks Lääne sama stiiliga sarnasele jahedusele ja objektiivsusele oli eesti hüperrealismil ühiskonnakriitiline mõõde, sest suunas märkama võõrandunud ja ohtlikku tegelikkust. Tehniliselt erines uus vool samuti eelnenust – külmade, siledate, tehnitsistlike värvipindade loomiseks kasutati tihti aerograafi.

Taasiseseisvunud Eesti muuda

  Pikemalt artiklis Eesti maalikunst (1991–tänapäev)

1980. aastatel lääne kunstimaailmas hoogu kogunud debatt “maali surma” üle jõudis Eesti maalikunstnike teadvusse ja Eesti kunsti kajastavate kriitikute leksikasse kümmekonna-aastase hilinemisega 1990. aastatel. Kui varem "sai maalikunsti põhjal otsustada kogu eesti kunsti potentsiaali üle"[2], siis ühtäkki hakati seda käsitlema stagnaaja kunstina ning maalikunst "omandas imago kui kõige vanameelse, konservatiivse ja aegunu käsitlus".[3]

Lääneliku kunstimudeli oluliseks katalüsaatoriks sai Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (SKKE) loomine Avatud Eesti Fondi juures 1992. aastal. 1994. aastal võttis Riigikogu vastu ka seaduse Eesti Kultuurkapitali taastamise kohta, mis läbi kunstiprojektide finantseerimise tõi stabiilsust.

1996. aastaks kujunenud maalikunsti seisu võtab kunstikriitik Ants Juske kokku sõnadega: "Tänaseks võib öelda, et eesti kunsti mudeli uuenemine on jõudnud lõpule: nõukogudeaegne kunstiliikide hierarhia (maal, graafika, skulptuur, tarbekunst jne) on kadunud, rahvakunstniku nomenklatuur pjedestaalilt tõugatud ning uued institutsioonid paigas".[4] Oma graafilises skeemis "Eesti kunst kui kihiline tort" paigutas Ants Juske maalikunsti madalaimale kihile.

1990. aastate lõpu poole toimusid mitmed ulatuslikud maalinäitused, millega asus maalikunst ennast uues kunstisituatsioonis määratlema. 2000. aastal korraldas Eesti Kunstnike Liit ka aastanäituse, millega taastati vahepeal katkenud ülevaatenäituste tava. Kuigi maalikunsti meediumina kehtestamine oli kaotanud mõneti oma aktuaalsuse, jätkus debatt maalikunsti üle. Jaan Elken on kirjeldanud, et 21. sajandi eesti kaasaegne stilistiliste reegliteta maalikunst on muutunud oma väljendustes vabaks, kasutades ja interpreteerides eelneva kogemust mänguliselt ja kompleksivabalt.

Eesti maalikunstnikud muuda

Eesti maalikunstnikke koondab Eesti Maalikunstnike Liit.

Eesti muuseumite kogudes olevate maalide arvult on enim esindatud sellised maalikunstnikud nagu näiteks Adamson-Eric, Erna von Brinckmann, Paul Burman, Elmar Kits, Ants Laikmaa, Karin Luts, Konrad Mägi, Paul Raud, Nikolai Triik, Johannes Uiga, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi.

Eesti maalid muuda

Eesti muuseumitest on kõige suuremate maalikogudega Eesti Kunstimuuseum ja Tartu Kunstimuuseum, kuhu kuulub kokku üle 11 tuhande maali.

Kõige kallimalt müüdud Eesti maalid muuda

  Pikemalt artiklis Kõige kallimalt müüdud Eesti maalid

Kunstioksjonitel on hinnarekordeid löönud Konrad Mägi ja Johann Köleri looming.

Kõige kallimalt on müüki läinud Konrad Mägi maal "Rooma", mille eest maksti 2021. aastal umbes 370 000 eurot. Eelmine hinnarekordi omanik oli Johann Köleri "Tatarlanna Mšatka mõisa aias", mis müüdi 2008. aastal 172 561 eurot.[5]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Kersti Koll, Kadunud maailma neli põlvkonda, KesKus, november 2010.
  2. ↑ Maalikunst hoiab traditsioone, Sirp, 11. veebruar 1994. Sirje Helme diskussioonis maalikunsti probleemidest.
  3. ↑ Heie Treier. Valiku Vabadus. Vaatenurk 1990. aastate eesti kunstile. Näituse kataloog. Tallinna Kunstihoone Fond 1999, lk 18.
  4. ↑ Ants Juske. Eesti kunst aastal 1996. Kultuurimaa, 4. september 1996.
  5. ↑ "Rootsis müüdud Konrad Mäe teosed purustasid kalleima Eesti kunstiteose rekordi" ERR kultuur, 18. november 2021

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_maalikunst&oldid=6254522"