Vikipeedia

Eesti loodus

 See artikkel räägib loodusest Eestis; ajakirja kohta vaata Eesti Loodus.

See artikkel räägib Eesti loodusest koos siinse kliima, maastiku ja veestikuga, siinsetest pinnavormidest ning elusloodusest ja ka selle kõige kaitseks tehtavatest pingutustest.

Männikjärve raba Endla looduskaitsealal
Päite pank Sillamäe lähedal
Tahkuna poolsaare tipp Hiiumaal

Eesti asub Ida-Euroopa lauskmaal ning on madal ja tasane ala. Maastikulise liigestusega (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku erinevuste põhjal) jaotatakse Eesti kolmeks maastikuallprovintsiks: Madal-Eestiks, Kõrg-Eestiks ja Peipsi nõo allprovintsiks.

Valitseb üleminekuline parasvöötme kliima, mis on suurel määral mõjutatud Põhja-Atlandi hoovusest, Läänemerest ja geograafilisest asendist. Aastane sademete hulk ületab auramist. Veerohkus on sellest tingitud, siin on palju jõgesid, järvi, soid ja allikaid.

Eesti on maailma metsarikkamaid riike, metsaga on kaetud natuke üle poole maismaast. Väga levinud maastikuosa on ka soo, mille osatähtsus on maailma suurimaid. Oluline, kuid kiirelt kaduv väärtus on pärandkooslused ehk pool-looduslikud kooslused, mis on kujunenud mõõduka inimmõju tulemusena ja mis paistavad silma liigirikkuse poolest.

Eesti loomastikus on teada 64 liiki imetajaid, 329 liiki linde, 65 liiki kalu, 11 liiki kahepaikseid, ligi 15 000 liiki putukaid ja 3500 liiki muid selgrootuid.[1] Eesti taimestikus on teada 1441 soontaime liiki (koos alamliikidega 1538), 600 liiki samblaid ning üle 2500 vetikaliigi ja 680 liigi samblikke.[2]

Kliima muuda

 
Vaade Suure Munamäe vaatetornist
  Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Atlandi ookeani ja Põhja-Atlandi hoovuse mõju tõttu on Eesti ilmastik märksa pehmem samadel laiuskraadidel esinevast mandrilisest kliimast.

Rannikualade ja saarte killima on pehmem kui sisemaal. Eesti-sisene õhutemperatuuride erinevus on põhjustatud eeskätt Läänemerest, mis hoiab talviti rannikualad sisemaast soojemana ning suviti jahedamana. Mere lähedus mõjutab ka kevade ning sügise saabumist, sest kevadel soojeneb sisemaa merest palju kiiremini ja sügisel on sisemaa kiirem jahtuma. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis −6...–7 °C, Lääne-Eesti saartel aga −2...–4 °C. Suve saabudes hakkavad piirkondlikud erinevused taanduma. Juuli keskmine temperatuur on üle Eesti vahemikus 16,0...17,4 °C.[3]

 
Tartu kliimadiagramm

Kogu Eesti aasta keskmine õhutemperatuur +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem. Kõige külmem kuu on enamasti veebruar, mil keskmine temperatuur on −5 °C. Talvekuude keskmine temperatuur on −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18 °C. Kõrvalekalded keskmisest temperatuurist on küllaltki sagedased (seda nii külmemaks kui ka soojemaks).[viide?]

Kõrgeim tõendatud õhutemperatuur (35,6 °C) on mõõdetud 11. augustil 1992 Võrus; madalaim (−43,5 °C) aga 17. jaanuaril 1940 Jõgeval. Seal oli 1942. aastal ka madalaim aasta keskmine õhutemperatuur (1,6 °C). Kõrgeim aasta keskmine õhutemperatuur (8,5 °C) oli 2008. aastal Vilsandil.[4]

Sademete hulk ületab aurumise. Aasta keskmine sademete hulk on 550–800 mm ning keskmine suhteline õhuniiskus 80–83%. Kõige madalam keskmine sademete hulk on saartel ja rannikul. Kõige rohkem sajab kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kauguses vööndis.[3] Suurim mõõdetud sademete hulk aastas on 1158 mm, kuus 351 mm ja ööpäevas 148 mm.[5]

Nagu mujalgi Põhjamail, on ka Eestis aastaaegade erinevus üsna suur. Peale õhutemperatuuride väljendub see ka näiteks päeva pikkuses. Pikim suvepäev kestab Tallinnas 18 tundi 40 minutit ning Võrus 18 tundi 10 min, lühim talvepäev kestab Tallinnas 6 tundi 2 minutit ning Valgas 6 tundi 39 minutit. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni. Päikesepaistet jagub aastas enamasti 1600–1900 tundi, mis on vähem kui pool võimalikust. Vegetatsiooniaeg kestab 180–195 päeva ning külmavaba aega on 110–190 päeva.[3]

Talvise lumikatte kestus ja hulk erineb piirkonniti suuresti. Lumikatte keskmine kestus on 75–135 päeva aastas, kusjuures kõige vähem esineb lund Saaremaa läänerannikul ja lähedastel saartel ning enim Haanja ja Pandivere kõrgustikel.[3]

Maastikud muuda

  Pikemalt artiklis Eesti maastikuline liigestus

Maastikutüüpide jaotus muuda

Eesti maismaa pindala kõlvikuline jaotus 2015. aastal
statistilise metsainventeerimise järgi[6]
Jrk Kõlvik Pindala, ha Osakaal,%
1 Metsamaa 2309400 50,94
2 - sh metsaga metsamaa 2145900 47,33
3 - sh metsata metsamaa 163500 3,61
4 Põõsastik 71700 1,58
5 Põllumajandusmaa 1287700 28,40
6 - sh haritav maa 1038300 22,90
7 - sh looduslik rohumaa 249400 5,50
8 Soo [* 1] 221000 4,88
9 Siseveed 71500 1,58
10 Muud veekogud [* 2] 187000 4,12
11 Asustusala 184000 4,06
12 Teed 64800 1,43
13 Trassid 65300 1,44
14 Karjäärid 22100 0,49
15 Muud maad 49100 1,08
  1. ↑ Siin on üksnes lage- ja puissood. Soometsad on metsamaa all.
  2. ↑ Maakondade vahel jagamata veekogud: Narva jõgi, Peipsi järv, Lämmijärv, Pihkva järv, Võrtsjärv ja Kulje laht.

Metsad muuda

 
Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast
  Pikemalt artiklis Eesti metsad

Eesti on maailma metsarikkamaid riike, metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Eesti kuulub segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikke metsi moodustada üksnes kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.

Niidud ja loopealsed muuda

  Pikemalt artiklis Eesti niidud ja loopealsed
 
Tänassilma jõgi Viljandi lähedal

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse enamasti heinamaana, vahel ka karjamaana. Enamik praegusi niite on kujunenud endiseile metsa- või põllumaadele.

Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordse liigirikkusega. Laelatu puisniidul Läänemaal loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel rohttaimi 76 liiki, mis on Põhja-Euroopa rekord.

Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline eeskätt iga-aastase perioodilise üleujutuse tõttu. Üleujutused setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.

Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitainerikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaana. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel üksnes Lõuna-Rootsis.

Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakud.

Mereäärseil rannaniitudel on mitme linnuliigi pesitsus- ja puhkealad. Karjatamise ja niitmise lakkamisel rannaniidud hääbuvad: peaaegu kogu rannaniidule võib 5–10 aasta jooksul levida pilliroog.

 
Kõnnu Suursoo talvel (Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala)

Sood muuda

  Pikemalt artiklites Eesti sood ja Eesti soode loend

Eesti on soostumuse (soode protsent kogupindalast) poolest maailmas teisel kohal Soome järel ja Kanada ees. Seega võib soid pidada Eesti rikkuseks. Seda ka seetõttu, et mitu Kesk-Euroopa riiki on oma sood peaaegu hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega.

Suur osa Eesti soist on tänapäeval looduskaitse all. Varasemail aastakümneil on soid ja rabu palju kuivendatud nii põllustamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil. Ent üksjagu märgalasid on jäänud siiski puutumata.

Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak olevat maailma kõrgeim.

Pinnamood muuda

Ida-Euroopa lauskmaa osana on Eesti madal ja tasane ala. Eesti pinnamoodi iseloomustavad kõrgustikud ilma kõrgemate mägedeta ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega. Koos Põhja-Eesti panga ja teiste paljanditega moodustavad need Eesti reljeefi suurvormid.

Künkad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti mägede loend

Suurim absoluutse kõrgusega küngas on Suur Munamägi, mis ulatub 318 meetrit üle merepinna, suhtelise kõrguse poolest on aga kõrgeim Vällamägi (kõrgus merepinnast 304 m, jalamilt tippu 84 m). Seega võib öelda, et tegelikult ei leidu Eestis ainsatki mäge – on ainult künkad.

Mandrijäätekkelised pinnavormid muuda

Mandrijäätekkelisi pinnavorme on enim Lõuna-Eestis. Sealne võrdlemisi künklik pinnamood on kujunenud viimase jääaja lõpul. Liustikuserv püsis siis seal pikemat aega, mille jooksul jõudis välja sulada rohkesti jää sees ning peal olnud setteid. Niimoodi tekkis arvukaid nõgusid, orge, künkaid, oose, voori, mõhnu jt pinnavorme.

Pangad ja paljandid muuda

 
Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on oma 43 meetriga Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand
  Pikemalt artiklis Eesti pankade loend

1999. aastal korraldas ajakiri Loodus küsitluse "33 Eesti populaarsemat loodusmonumenti". Tohutu ülekaaluga, ligi 80% vastanute häältega võitis esikoha Põhja-Eesti pank. Teisele kohale pääses Taevaskoda ja kolmandale Kaali meteoriidikraater. Nõnda võib klindiastanguid ja liivakivipaljandeid tõesti kahtluseta Eesti eluta looduse sümboleiks pidada.

Balti klinti, mis on Eesti piires tuntud kui Põhja-Eesti paekallas, püütakse esitada ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. See u 1600 km pikkune Paleosoikumi settekivimeist koosnev järsak saab alguse Rootsis Ölandi saarel ning ulatub Laadoga järveni Venemaal. Kõrgeim koht paikneb Ontikal, kus pank tõuseb 56 meetrit üle merepinna.

Põhja-Eesti pank ei ole aga ainus omasugune Eestis. Siin paljanduvad ka Siluri klint Lääne-Eesti saartel ja Devoni punakast liivakivist kaldakaljud mitmel pool Lõuna-Eestis.

Rändrahnud muuda

  Pikemalt artiklites Eesti rändrahnude loend ja Eesti hiidrahnude loend

Enamik Eesti rändrahnudest paikneb Põhja-Eestis. Eriti palju on neid Lahemaal. Maapealseid rahne ümbermõõduga üle 50 meetri on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi. Suuruse alusel loetakse neid hiidrahnudeks, mille hulka arvatakse rändrahnud ümbermõõduga üle 25 meetri. Kokku on Eestis selliseid teada 87[viide?] ning suurem osa neist on võetud ka kaitse alla. Suuri rahne, mille ümbermõõt jääb vahemikku 10–25 meetrit, on Eestis tuhatkond. Väiksemate rahnude hulk on aga juba praktiliselt loendamatu.

Eesti hiidrahnudest on 64% koostiselt rabakivid. See ei peegelda siiski nende päritolupiirkonna Fennoskandia kilbi keskmist koostist. Rabakivis on säilinud tardumisjärgne ristsuunaline lõhelisus, mis tuleneb hilisema moonde puudumisest. Ristsuunalise lõhelisuse tõttu oli liustikul rabakivitahukaid lihtsam lahti murda ja Eestisse tuua. Ülejäänud 36% hiidrahnudest koosnevad pegmatiidist, gneisist, migmatiidist, graniidist ja gneissbretšast.

Veestik muuda

 
"Viies aastaaeg" Kuusekääral Soomaa rahvuspargis

Parasvöötme kliima ja tasase pinnamoe tõttu on Eestis palju väikseid siseveekogusid. Eestis ületab sademete hulk aurumist aastas keskmiselt 200–300 mm võrra. Aurumata sadevesi saab voolata ära jõgede kaudu või koguneda järvedes ja soodes.

Veeseaduse § 27 järgi on Eestis kolm vesikonda: Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikond. Kuni 30.09.2019 kehtinud määruse järgi olid alamvesikonnad Harju, Matsalu, Pärnu, Läänesaarte, Viru, Peipsi, Võrtsjärve. Neist esimesed neli kuulusid Lääne-Eesti vesikonda ning viimased kolm Ida-Eesti vesikonda. Pandivere kõrgustikul moodustatud Pandivere põhjavee alamvesikond kuulus nii Lääne-Eesti kui ka Ida-Eesti vesikonda.[7]

Jõed muuda

  Pikemalt artiklites Eesti jõed ja Eesti jõgede loend

Eesti jõgedevõrk kujunes viimase jääaja lõppedes (üle 10 000 aasta tagasi) mandrijää taandumise järel.

Eesti jõgedevõrk on suhteliselt tihe: vooluveekogusid on üle 7000 ja nende kogupikkus on umbes 31 000 km. Vooluvetevõrk on kõige hõredam Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, kõige tihedam Põhja-Eestis.

Kõige veerohkemad jõed on Narva jõgi, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Kasari jõgi. Pikimad on Võhandu, Pärnu ja Põltsamaa jõgi.

Eesti pikimad jõed[8]
Nimi Suubumiskoht Pikkus km Jõgikond km² Langus m
1. Võhandu jõgi Lämmijärv 162 1420 98
2. Pärnu jõgi Pärnu laht 144 6920 78
3. Põltsamaa jõgi Pedja jõgi 135 1310 71
4. Pedja jõgi Emajõgi 122 2710 67
5. Keila jõgi Soome laht 115 682 75
6. Kasari jõgi Matsalu laht 112 3210 62
7. Piusa jõgi Pihkva järv 109 796 208
8. Pirita jõgi Tallinna laht 105 799 75
9. Emajõgi Peipsi järv 100 9740 4
10. Navesti jõgi Pärnu jõgi 100 3000 57
11. Jägala jõgi Ihasalu laht 97 1570 82
12. Ahja jõgi Emajõgi 95 1070 87
13. Vigala jõgi Kasari jõgi 94 1580 63
14. Õhne jõgi Võrtsjärv 94 573 63
15. Halliste jõgi Navesti jõgi 86 1900 76

Järved muuda

  Pikemalt artiklites Eesti järved ja Eesti järvede loend

Eestis on üle 1400 järve, neist enamik on väga väiksed. Suuremad on Peipsi järv (2611 km²; koos Pihkva ja Lämmijärvega 3555 km²) idapiiril ja Võrtsjärv (270 km²) Lõuna-Eestis. Sügavaim järv on Rõuge Suurjärv (38 m).

Järvede paiknemine on väga ebaühtlane, suuremad järvepiirkonnad asuvad Kagu- ja Lõuna-Eestis. Lääne- ja Kesk-Eestis on seevastu suuri alasid, kus pole ühtegi järve.

Enamik Eesti järvi on mandrijäätekkelised. Leidub ka laukajärvi, rannajärvi, jõelookeist moodustunud järvi, karstijärvi, tehisjärvi ja meteoriiditekkeline Kaali järv.

Eesti suurimad järved
# Nimi Pindala[9]
km²		 Pindala
saartega[9]
km²		 Suurim
sügavus
m		 Märkused
1. Peipsi-Pihkva järv 3508,9 3537,6 15,3 jagatud Venemaaga, 1570 km² jääb Eesti territooriumile
2. Võrtsjärv 269,0 269,3 6
3. Narva veehoidla 102,3 106,9 15,0 jagatud Venemaaga, 40 km² jääb Eesti territooriumile
4. Ülemiste järv 9,41 9,42 6 joogivee allikas Tallinna elanikele
5. Saadjärv 7,25 7,25 25 kuulub nii Eesti 10 kõige suurema kui ka 10 kõige sügavama järve hulka
6. Vagula järv 6,028 6,032 11,5
7. Suurlaht 5,31 5,36 2,1 ? osa riimveelisest kaksikjärvest (Mullutu-Suurlaht)
8. Veisjärv 4,81 4,81 3,5
9. Ermistu järv 4,56 4,598 2,9
10. Paunküla veehoidla 4,16 4,47 9 joogivee allikas Tallinna elanikele
11. Mullutu laht 4,13 4,15 1,7 osa riimveelisest kaksikjärvest (Mullutu-Suurlaht)
12. Kuremaa järv 3,996 3,997 13,3
13. Karujärv 3,456 3,499 6
14. Kahala järv 3,456 3,456 3
15. Tõhela järv 3,385 3,401 1,5
16. Pühajärv 2,907 2,983 8,5
17. Eesti SEJ settebassein II 2,906 2,906 ?
18. Endla järv 2,859 3,244 ?
19. Koosa järv 2,827 2,827 1,9
20. Soodla veehoidla 2,628 2,728 ?

Joad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti jugade loend

Eesti põhjarannikul Paldiskis ja Narvas on üle ühemeetrise kõrgusega jugasid ja kaskaade kokku teada 33, neist enamik paikneb väiksemail ojadel.[10] Suurim juga on Narva juga, mille astangud on tänapäeval paraku hüdroelektrijaama rajamise tõttu 1957. aastal kuivaks jäänud. Kõrgeima joa tiitlit kannab aga kunstlikult tekitatud, kuivenduskraavi suudmes asuv Valaste juga, mis langeb alla Ontika pangalt.[11]

Kõrgeimad joad[12][viide?]
# Nimi Kõrgus Asukoht Märkused
1. Valaste juga 30,5 m Ontika paekallas (Toila vald, Valaste küla) tehislik
2. Jägala juga 8,1 m Jägala jõel, Jägala-Joa lähedal kõrgeim looduslik
3. Saka joastik 7,5 m Ontika-Saka lõik antud joastiku kõrgeima joa kõrgus
4. Ukuoru juga 7,5 või 6 m Päite panga idaserval
5. Narva juga 6,5 m Narva jõgi, Narva hüdroelektrijaama poolt takistatud
6. Keila juga 6 m Lääne-Harju vallas Keila-Joa alevikus Keila jõel
7. Turjekeldri juga 6,0 või 5 m Kuusalu vallas
6. Karjaoru joastik 5,5 m Saka mõisa juures antud joastiku kõrgeima joa kõrgus
7. Pakri juga 5,5 m Pakri tuletornist umbes 800 m ida poole

Allikad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti allikate loend

Saared muuda

 
Paadivrakk Saaremaal
  Pikemalt artiklites Eesti saared ja Eesti saarte loend

Eestis on ligikaudu 1520 saart. Kaks suurimat saart on eraldi maakonnad: Saaremaa ja Hiiumaa.

Suurimad saared
# Nimi Pindala (km2) Asukoht
1. Saaremaa 2671 Lääne-Eesti saarestik
2. Hiiumaa 989 Lääne-Eesti saarestik
3. Muhu 198 Lääne-Eesti saarestik
4. Vormsi 93 Lääne-Eesti saarestik
5. Kassari 19,3 Lääne-Eesti saarestik
6. Naissaar 18,6 Soome laht
7. Kihnu 16,4 Liivi laht
8. Väike-Pakri 12,9 Soome laht
9. Suur-Pakri 11,6 Soome laht
10. Ruhnu 11,4 Liivi laht

Mullastik muuda

 
Gleistunud rähkmulla mullaprofiil. Pilt on tehtud Harju maakonnas Kose vallas
  Pikemalt artiklis Eesti mullastik

Eesti nüüdisaegsete muldade areng algas pärast viimast jääaega esimeste taimede ilmumisega.

Eesti mullastik on üsna mitmekesine. See on tingitud vaheldusrikkast pinnamoest, aastaaegade vaheldumisest, vee-oludest jne. Suurtes piirides kõigub isegi pinnakatte paksus. Paetasandikel ulatub pinnakate vaid mõne sentimeetrini või puudub üldse. Põhja- ja Kesk-Eestis on pinnakatte paksus enamasti 2–3 meetrit, Lõuna-Eesti tasandikel 5–10 meetrit ning kuhjelistel kõrgustikel ja mattunud ürgorgudes kohati isegi üle 100 meetri.[13]

Eesti muldade lähtekivim on kohalikud aluspõhjakivimid ja pinnakattesetted[14]. Eesti alal saab eristada viit aluspõhjakivimit: Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu kivimid.

Taimestik muuda

  Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on mullastiku mitmekesisuse tõttu võrdlemisi liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 525 liiki.

Endeemsetest taimeliikidest kasvab Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

Vaata ka
 
Eesti on üks väheseid riike, kus võib veel kohata väljasuremisohus euroopa naaritsat

Loomastik muuda

  Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Eesti faunat võib maailma ulatuses lugeda üsna liigivaeseks. Ent võrreldes samal laiuskraadil asuvate ja sama suurte aladega on see üks liigirikkamaid. Selle põhjus on, et Eesti jääb üpris mitme liigi levila piirile (enamasti põhja- või läänepiirile). Enamik selliseid liike on levinud veel põhja-, lääne-, või idapoolseil naaberaladel, kuid tavaliselt ainult ühel neist.

Praegune loomastik on kujunenud välja peamiselt pärast viimast jääaega.

Imetajad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti imetajate süstemaatiline nimestik

Eestis elab 68 liiki imetajaid.

Euroopa mastaabis paistab Eesti silma kiskjaliste (hunt, karu, ilves, saarmas, kärp, kährik jt) üsna suure arvukuse poolest.

 
Siniraag on Eestis I kategooria looduskaitsealune liik

Linnud muuda

  Pikemalt artiklis Eesti lindude süstemaatiline nimestik

Eesti jääb arktiliste rändlindude Ida-Atlandi rändeteele; Eestis leidub ka palju sobivaid metsa, soo ja kultuurmaastikke. Seetõttu on Eestis registreeritud üsna palju linnuliike võrreldes naaberaladega. Väinamere-äärsed piirkonnad, nagu näiteks Matsalu laht, pakuvad vägagi huvi ornitoloogidele liikide ja läbirändajate arvukuse tõttu. 18. augusti 2010 seisuga kuulub Eesti lindude nimestikku 374 loodusliku päritoluga meil või naabermail püsiva asurkonna moodustanud ning 5 teadmata päritoluga linnuliiki.[15]

Kahepaiksed muuda

  Pikemalt artiklis Eesti kahepaiksed

Kahepaikseid elab Eestis 11 liiki. Nende seas on arvukamad ja laiema levikuga harilik kärnkonn, rohukonn, rabakonn ja tähnikvesilik. Haruldased ning ühtlasi ka range kaitse all on juttselg-kärnkonn (ehk kõre), rohe-kärnkonn ning harivesilik.

Roomajad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti roomajad

Roomajatest on Eestis esindatud arusisalik, kivisisalik, vaskuss sisalike ning rästik ja nastik madude seast. Rästik on ainuke mürkmadu.

 
Vääna-Jõesuu rannikumere lest

Kalad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti kalade süstemaatiline nimestik

Eesti vetest on püütud 71 liiki kalu.[viide?]

Eesti kalaliikide seas endeeme ei leidu, ent peipsi siig ja peipsi tint on Peipsi järvele ainuomased alamliigid.[viide?]

Selgrootud muuda

Selgrootuid loomi elab Eestis ligikaudu 20 000 liiki.

Looduskaitse muuda

  Pikemalt artiklis Eesti looduskaitse
 
Lisaks juttselg-kärnkonnale kuulub Eestis elavatest kahepaiksete liikidest I kaitsekategooriasse ka pildil olev rohe-kärnkonn
 
Viru raba matkarada päikesetõusul. Matkaradu rajatakse nii õppe- ja rekreatiivsetel eesmärkidel kui ka looduskaitselistel põhjustel

Esimesed Eestis looduskaitse alla võetud liigid olid 24 taimeliiki, mille kaitseks võeti 12. mail 1936 vastu Looduskaitse seadus. Keelati nende liikide kogumine, hävitamine ja meelega kahjustamine kogu riigis, sõltumata maa omandivormist. Sama aasta 4. novembril lisati nimekirja kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja talvik (Chimphila umbellata), mille puhul keelati taimede müük ja nendega kauplemine. Lisaks asuti kaitsma mõningaid kaitstavate liikide esinduslikumaid kasvukohti (näiteks jugapuude kaitseala Hiiumaal, mis paikneb tänapäeval Tahkuna looduskaitseala keskmes).[16]

31. detsembri 2007 seisuga on Eestis kaitstavat territooriumi 18% (777 101 ha) maismaast ja 33% (ehk 897 281 ha) akvatooriumist. Pindala järgi on enim kaitstavat territooriumi Pärnu maakonnas (111 760 ha) ja kõige vähem Põlva maakonnas (18 687 ha). Protsentuaalselt on aga enim kaitsealust pinda Lääne maakonnas – 32% (76 105 ha) – ja kõige vähem Põlva maakonnas – 9%.[17]

Kaitsealad muuda

  Pikemalt artiklis Eesti kaitsealade loend

Eesti ja ühtlasi kogu Baltikumi vanim kaitseala on Vilsandi rahvuspark. Seal tehti esimesi samme Vaika saartel pesitsevate lindude kaitseks juba 1906. aastal ning 14. augustil 1910. aastal kuulutati need saared loodusreservaadiks.[18]

31. detsembril 2008 oli Eestis kokku 3442 kaitstavat loodusobjekti, mille seas oli 129 looduskaitseala, 149 maastikukaitseala ja 5 rahvusparki.[19]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Loomastik Estonica
  2. ↑ Taimestik Estonica
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Estonica: Asend ja looduslikud tingimused: Kliima
  4. ↑ EMHI: Kliimarekordid: Õhutemperatuur
  5. ↑ EMHI: Kliimarekordid: Sademed
  6. ↑ Allan Sims, Keskkonnaagentuur: "Andmeanalüüsi metoodika muudatused ja 2015. aasta tulemused"
  7. ↑ Vesikondade ja alamvesikondade määramine Riigi Teataja
  8. ↑ A ja O taskuteatmik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1999. Lk 46. ISBN 9985-70-047-3
  9. ↑ 9,0 9,1 Ruta Taimre: "Eesti järvede nimestik" Tallinn: Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus 2006. Lk 111
  10. ↑ Estonica: Põhja-Eesti paekalda pangad ja joad
  11. ↑ "Ida-Viru klindilõik". Põhja-Eesti klint – Eesti looduse sümbol. Keskkonna Investeeringute Keskus (KIK). 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.03.2018. Vaadatud 27.06.2018.
  12. ↑ Kalle Suuroja: "Mitu juga on Eestis?" Loodus, märts 1997 (mitme joa kõrgust on täpsustatud)
  13. ↑ Estonica: :Pinnakate ja mullad
  14. ↑ Kask, R. (1996). Eesti mullad. Tallinn, Mats. Lk 7
  15. ↑ "Linnuharulduste komisjoni otsused". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. juuli 2011. Vaadatud 29. augustil 2010.
  16. ↑ EELIS: Kaitstavad liigid Eestis[alaline kõdulink]
  17. ↑ Kaitstava territooriumi pindala Eestis 31.12.2007 seisuga[alaline kõdulink]
  18. ↑ Vilsandi rahvuspargi koduleht
  19. ↑ Looduskaitse statistiline ülevaade 2008[alaline kõdulink]

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Artikleid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_loodus&oldid=6529264"