Eesti Notarite Ühing
Eesti Notarite Ühing oli organisatsioon, mille eesmärk oli koondada vabatahtlikke notareid. Enne ühinguks registreerimist oli see mitteametlikult tegutsev selts. ENÜ loodi 26. jaanuaril 1933. Eesti Notarite Ühing on oma tegevuse lõpetanud ning 1. novembrist 1993 tegutseb nende asemel Eesti Notarite Koda.[1]
Notarite tegevus enne ühingut muuda
1360. aastal nimetas Tallinna raekirjutaja ennast esimest korda notariks. Pärast Eesti Vabariigi loomist jäi kehtima vana Vene impeeriumiaegne notariaalsüsteem. Kehtima jäid vanad normid, kuid mindi üle eesti keelele. 28. aprillil 1919 jõustus Eesti Vabariigi ajutine notariaadiseadus. 1920.–1930. aastate majanduskriis oli notaritele tulusad ning tõid neile kõvasti tööd juurde, mille tõttu läks neil käekäik paremini.[2]
Eesti Notarite Ühingu loomine muuda
26. veebruaril 1933 toimus Tallinnas rahvusooperis Estonia notarite kongress. Kongressist võttis osa enamik Eesti notareid (93% kõikidest notaritest). Notarid soovisid eeskuju võtta advokaatidest, kellel oli oma ühendus olemas. Notaritel seisuslik omavalitsus aga puudus, seega otsustati luua Eesti Notarite Ühing.[3]
Ühingu eesmärgiks oli notarite huvide kaitsmine, notariaadi kui avalik-õigusliku instituudi igakülgne arendamine, kutsetegevuse ühtlustamine, valvamine kutse-eetika üle, kutse-eetiliste normide määramine ja kohtupretsedentide tutvustamine.[3]
Eesti Notarite Ühingu tegevus muuda
Eesti Notarite Ühing täitis ajutiselt avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni asemikku, kuna notarite seadust ei olnud veel välja töötatud.[4]
Eesti Notarite Ühingu moodustasid iga kohtu ringkonna notarid, kellest omakorda moodustati notarite kolleegium, kuhu valiti kolleegiumi vanemad. Ühtlasi olid valitud ka Eesti Notarite Ühingu juhatuse liikmed. Lisaks vanematele valiti ka esimees.[3]
Eesti Notarite Ühingu esimeheks valiti August Mahoni (1933–1940). Informatsioonibüroo eesotsas oli Jakob Kristelstein, kes sai hiljem ka Notarite Ühingu juhatuse liikmeks.[2]
Kongressil leiti, et Eestile on vaja notariaadireformi, sest Vene notariaalseadus oli 1866. aastast ja väga puudulik.[5]
Organisatsiooni loomisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus notaritele on pühendatud märkimisväärselt tähelepanu, samal ajal kui endine vana Vene notariaat oli aga ajale jalgu jäänud.[3]
Seejärel hakati koostama uue notariaalseadustiku eelnõu projekti. Esimene seaduseelnõu ilmus 1934. aastal ja teine 1937. aastal. Töögruppides tekkis suuri vaidlusi ning uue notariaalseadustiku vastuvõtmiseni ei jõutudki.[4]
Koostöö teiste riikide notaritega muuda
Eesti Notarite Ühing tegi koostööd ka Läti ja Leedu notaritega. 1938. aastal kutsus Eesti Notarite Ühing kokku Balti notarite konverentsi, kus asutati Balti notarite büroo. Eesti poolt võttis konverentsist osa üle 30 notari.[6]
Balti riigid soovisid oma tegevust ühtlustada nii poliitilisel, majanduslikul kui ka kultuurilisel alal. Ka seadusraamistiku ühtlustamine oli Balti riikidele tähtis, eriti notarite puhul. Konverentsil selgus, et notarite olukord nii Lätis kui ka Leedus on majanduslikult kui ja teenistusalaselt tunduvalt parem kui Eestis. Kui Eestis ja Leedus kehtis jätkuvalt vene notariaadiseadustik, siis Lätis kehtis juba uus notariaadiseadustik, mis oli kaasaegne ning vastas tänapäevase notari tegevusele.[6]
Konverents oli edukas, ning seal otsustati vastu võtta resolutsioon, et seadusraamistiku ühtlustamisel tuleb võtta kõne alla ka notariaalala, nii ametitegevuses kui ka kutselise omavalitsuse küsimuses.[6]
Eesti Notarite Ühingu lagunemine muuda
Pärast Eesti annekteerimist sai notariametist kuupalgaga riigiametniku koht. Loodi notariaalkontorid, mis allusid rahvakomissariaadile. Eesti ajal oli notariamet iseseisev amet ning iga notar pidi ise oma sissetuleku eest hoolitsema. 1941. aastal tungisid Eestisse sakslased. Siis naasid notarid sarnase süsteemi juurde, nagu enne Eestis oli. Teistkordsel Nõukogude Liidu annekteerimisel 1944. aastal hakkas toimima uuesti 1941. aastal loodud süsteem. Siis kehtestas Nõukogude Liit ka riiginotariaadi määrustiku, mis nõudis notaritelt muuhulgas ka näiteks kõrgemat juriidilist haridust.[7]
Viited muuda
- ↑ Notarite Koda. Vaadatud 1.11.2019.
- ↑ 2,0 2,1 Lauri Vahtre, Eesti Notariaadi ajalugu 1918 – 2003, Eesti, Tallinn: Juura, 2008.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Notarid algatavad uuendusi. Postimees. 28.02.1933, nr 49.
- ↑ 4,0 4,1 M. Ristikivi, H. Räis. Eesti esimesed naisnotarid. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. Tartu: 2015, lk 118.
- ↑ https://dea.digar.ee/?a=d&d=postimeesew19330228.2.24
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Balti notarid koostööl. Postimees. 01.11.1938, nr 296.
- ↑ M. Ristikivi, H. Räis. Eesti esimesed naisnotarid. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. Tartu: 2015, lk 117.