Eesti NSV Siseministeeriumi 7. osakond

Eesti NSV Siseministeeriumi 7. osakond oli Eesti NSV Siseministeeriumi osakond, kriminaaljälituse operatiivtöötajate poolt kontrollitavate või läbitöödeldavate varjatud jälgimisega tegelenud allüksus.

Eesti NSV Siseministeeriumi 7. osakond
Tegevuse lõpetanud 1991
Peakorter Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti NSV
Emaorganisatsioon Eesti NSV Siseministeerium

Siseministeeriumis nimetati seda ka "tipa-tapa" osakonnaks. 1970. aastast asuti Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänav 10 endise Rekordi poe peal[1] 2 ja 3 korrusel. Sisenemine toimus kontorisse kangi alt Karja tänavalt. Osakonda juhtis pikalt polkovnik Kaasik, kes oli pärit Saaremaalt ja ka miilitsapolkovnik Eduard Jürna, seejärel Valdur Kõdar.

Mustamäel Artelli tänav 12 omati salajast 1 korrusega garaažikompleksi, kus hoiti operatiivsõidukeid, kus asus ka saunakompleks ja ka õppeklass. Eemalt paistis tagasihoidliku asutusena, kus nagu hoitaks mingi ettevõtte-asutuse sõidukeid. Osakond omas operatiiv-konspiratiivkortereid kõigis Eesti suuremates linnades. Omati ka purjekat Pirital aga see likvideeriti joomingute tõttu. Erastati.

Osakonna salastatuse tõttu oli lisaks oma personalitöötaja, fototehnik, tehnik tehnika hoolduseks ja ka 4 garaažikompleksi valvurit ja kaks automehaanikut. Samast osakonnast alustas luurajana oma miilitsa karjääri ka Jüri Pihl. Osakonna töö jätkus edasi Eesti Politsei alluvuses. Peale taasiseseisvumist sai osakonna juhiks Valdur Kõdar. Asetäitjaks Villi Antonis. 1991 alustati venelaste välja vahetamist eestlaste vastu. Paljud venekeelsed siirdusid tööle Pihli juurde KAPOSSE. See pani inimesi imestama, sest suhtumine Eesti Vabariiki oli neil paljuski negatiivne[viide?]. Reeglina töötati 3 autoliste brigaadidena. Igas autos kolm luurajat.

Viited muuda