Eesti Emakeeleõpetajate Selts

Eesti Emakeeleõpetajate Selts (EES) on eesti keele ja kirjanduse õpetajaid ning teisi emakeeleõpetusest, keelehooldest ja kirjandusest huvitatud isikuid ühendav vabatahtlik sõltumatu mittetulundusühing. EES osaleb Eesti hariduselus ning kaitseb eesti keele ja kirjanduse õpetajate kutsehuve. EESi eesmärk on väärtustada eesti keele ja kirjanduse õppimist ning õpetamist.

Idee luua Eesti Emakeeleõpetajate Selts tekkis 1989. aastal. 25. mail 1989 kogunes Tallinna Pedagoogilisse Instituuti mõnikümmend emakeeleõpetajat, kelle hulgast valiti seltsi loomiseks algatusrühm.^[1] EES asutati 30. septembril 1989. Enim on seltsi kuulunud umbes 300 emakeeleõpetajat.^[2]

Logo muuda

EESi logo põhisümbol on tamm, mis viitab laulule "Suur tamm". Kavandi autor on kunstnik Aet Kallam.^[1] Ettepaneku kasutada põhisümbolina just tamme tegi EESi üks asutajaid Hoide Sikk^[3].

Seltsi tegevus muuda

"Minu Eestile" kaas. Foto: Monika Undo

Seltsi traditsiooniks on kujunenud kevad- ja sügispäevad ning suvekool Eesti eri paigus. Ka on selts edendanud seltsielu: korraldanud nii koosviibimisi kui ka ekskursioone, traditsiooniks on saanud suvereis Eestis või välismaal. EESil on olnud mitu töörühma. Näiteks on tegutsenud aastatel 1998–2005 ainekava töörühm, 2013. aastal loodi riigieksami töörühm. Töörühmad on tegelenud koolitustega, välja on antud kogumikke, kirjutatud artikleid ja pöördumisi.^[2] EES võtab osa õppekava arendamisest, õppekirjanduse loomisest ja retsenseerimisest, on aidanud korraldada emakeeleolümpiaade^[1] ning teisi keele ja kirjandusega seotud üritusi. Lisaks on EES korraldanud metoodikavõistlusi, näiteks "Reeglipeitust" ja "Huvitavat kirjandust". Välja on antud aastaraamatuid, EESi toimetisi (I–VIII), kogemuste vihikute sarja "Naudi õpetamist!" (I–IV) ning kinkeraamatu-metoodikakogumiku "Minu Eestile".^[2] EES on korraldanud ka sõnaloominguvõistluse "Minu Eestile".

"Kirjandustund kirjanikuga" on EESi algupärane ja kõige kauasem järjepidev ideeprojekt, mille ülesanne on viia kokku Eesti õpilased ja eesti kirjanikud ning selle kaudu toetada eesti keele ja kirjanduse õpetamist. Aastast 2009 valib selts emakeeleõpetuse sõpra. EESi tunnuslause 2019. aastal on: "EES – emakeele eest seistes."^[2]

Eesti Kirjastuste Liit valis 2019. aasta raamatusõbraks Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi tunnustust vääriva töö eest eesti keele õpetamisel ja uute raamatusõprade kasvatamisel^[4].

2019. aastal tunnustati seltsi kauaaegset esimeest Kaja Sarapuud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga^[5].

Seltsi aastaraamatud muuda

I "Emakeeleõpetus ja infotöötlus". Koostanud ja toimetanud Jaan Õispuu. Virgela, 1997

II Koostanud Piret Järvela, Ene Liivaste, Viivi Läll, Eve Pae. Tln, 1999

III "Emakeel ja kodumurre". Koostanud ja toimetanud Jaan Õispuu. Tallinn, 2003

IV "Kirjandusest. Piiblist Internetini". Koostanud ja toimetanud Piret Joalaid. Tallinn, 2008

V "Uue õppekava tulekul" (CD). Koostanud ja toimetanud Piret Joalaid. Tallinn, 2010

VI "EES 25. Minevik, olevik ja tulevik". Koostanud ja toimetanud Piret Joalaid. Tallinn, 2014^[2]

Lõrp muuda

1992. aastal ilmus seltsi ajalehe esimene number, kuid esialgu oli ajaleht nimeta. Teise numbri viimasel leheküljel oli aga järgmise sisuga appihüüe: "Meie infoleht on ikka veel nimeta! Aidake, head inimesed!" Lõpuks tegid juhatuse liikmed otsuse: "Kersti Kaldma avab, silmad kinni, juhusliku koha pealt ÕSi ja asetab sõrme leheküljel ühele sõnale, millest peab saama seltsi nimi. Selleks sõnaks osutus "lõrp" ja nii saigi EESi häälekandja nimeks Lõrp. Sõna "lõrp" (lõrp: lõrbi: lõrpi) tähendab vesist suppi, laket, lurri."^[2] Lõrpi on toimetanud näiteks Aili Kiin, Kaja Sarapuu, Anne Oruaas ja Sven Maanso^[6]. EESi kodulehe tulekuga kadus vajadus Lõrbi järele.