Eesti Abistamise Peatoimkond
Eesti Abistamise Peatoimkond ka Eesti Avitamise Peakomitee (soome Viron Avustamisen Päätoimikunta (Pääkomitea), rootsi Centralkomittén för Estlands Undsättning) oli 20. detsembril 1918 asutatud Soome Eduskunna erakondade esindajatest ja ühiskonnategelastest moodustatud vabatahtlike organisatsioon, mis tegeles Eesti abistamisega Vabadussõja ajal.
| Asutatud | 1918 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1919 |
| Eesmärk | Eesti abistamine Vabadussõjas |
| Peakorter | Helsingi |
Ajalugu muuda
Aasta vanuse iseseiseva Soome Eduskunta ei soovinud riiklikult Eestit sõjaväeliselt abistada, kuid anti luba värvata lepingu alusel vabatahtlikke koos varustuse ja relvadega. Soome lehtedes hakkasid ilmuma juba detsembri algul pastor Kajanderi, toimetaja Yrjö Koskelaineni ja keeleteadlase Lauri Kettuneni ja teiste üleskutsed Eesti abistamiseks, mille tulemusena algatati üleriiklik rahakorjandus ja Soome naised alustasid sanitaarabi organiseerimist. Senaator Oskari Wilho Louhivuori 15. detsembri 1918 "Uusi Suomettar"-i ajalehes avaldatud artikli järelkajana loodi Eduskunna erakondade esindajatest ja ühiskonnategelastest moodustatud vabatahtlike organisatsioon "Eesti Abistamise Peatoimkond".[1]
Paetoimkonna kantselei asus endise keiserliku palee ehk praeguse Presidendilossi ruumides.[2]
Organisatsioon suutis värvata lahingtegevusteks ligi 3700 vabatahtlikku, koos Abistamise Peatoimkonna ja värbamispunktide personaliga osales missioonis ligi 4000 inimest. Soomlastest moodustati kaks väeüksust, Martin Ekströmi juhitav Soome Vabatahtlike Pataljon (soome I Suomalainen Vapaajoukko) ja Hans Kalmi Põhja Poegade rügement (soome Pohjan Pojat). Riigi juhtkond nõudis väeüksustele ka ühist väepealikku, kelleks sai kindralleitnant Martin Wetzer.
Lisaks nendele korraldas komitee ka Rootsi vabatahtlike korpuse moodustamist, mille komandöriks sai Carl Axel Mothander (1886–1965).
Abistamis Toimkond lõpetas aktiivse ja organiseeritud tegevuse 1919. aasta suvel.
Autasustatud liikmeid muuda
(NB! Loend ei ole täielik)
- Esimees Oskari Wilho Louhivuori (1884–1953) VR I/1 (14. mai 1920), Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (20. veebruar 1921)
- Aseesimees Dr. Santeri Ivalo (1866–1937) VR I/1 (14. mai 1920), Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (20. veebruar 1921)
- Peaintendent Eestis Dr. phil. Hjalmar Göös (1868–1939) VR I/2 (20. märts 1920)
- Erisaadik Tallinnas Dr. phil. Lauri Kettunen (1885–1963) VR I/2 ja VR III/2 (Tartu Ülikooli Professor)
- Sõjalise alamkomitee tegelased
- Dr. phil. Yrjö Oskar Ruuth (1887–1956) VR I/2 (14. mai 1920), Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
- Mag. phil. Toivo Kaukoranta (1888–1968) VR I/2 (14. mai 1920), Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
- Liikmed
- Maissi (Maria) Erkko (1876–1936) VR I/3 (14. mai 1920), Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
- Ellinen Ivalo - Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
- Järviluoma - Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
- Hilja Kettunen - Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
- Siviä Louhivuori - Eesti Punase Risti teenetemärk III järk (4. mai 1923)
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Oskari Wilho Louhivuori". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 1.07.2018.
- ↑ Pekka Linnainen (11.07.2018). "Presidentinlinnan "Viro-keskus" 100 vuotta". Estofennia (soome). Vaadatud 12.07.2018.
Kirjandus muuda
- Ülo Mäe, "Vabadussõda ja ausammas" Maaleht 15. november 2007
- Ülo Mäe, "Abistajaid pole soliidne unustada" Õpetajate Leht 08. veebruar 2008
- Paul Saar, "Soomlased Eesti Vabadussõjas" Eesti Kirik 27. veebruar 2008