Vikipeedia

Eesti Õpetajate Liit

"EÕL" suunab siia. Teise liidu kohta vaata artiklit Eesti Õdede Liit.

Eesti Õpetajate Liit (lühend EÕL) on 1917. aastal asutatud pedagoogide ja õpetajate kutseühing, mis 1920. ja 1930. aastatel koondas enamikku Eesti õpetajaist ning etendas olulist osa Eesti hariduselu korraldamisel. Liidu tegevus katkes 1940. aastal Nõukogude võimu survel.

Eesti Õpetajate Liit taastati 25. jaanuaril 1991.

Ajalugu muuda

Asutamine muuda

 
Konstantin Treffner – Eesti Õpetajate Liidu esimees aastail 1917–1919

Võimalused õpetajaskonna organiseerumiseks tekkisid pärast Veebruarirevolutsiooni 1917. aasta kevadkuudel, mil lühikese aja jooksul loodi õpetajate ühendused peaaegu kõigis maakondades. Maakondlike liitude loomisega tekkis õige pea vajadus ülemaalise katusorganisatsiooni järele. See mõte leidis üldist tunnustust 20.–22. aprillil Tartu Õpetajate Seltsi korraldatud rahvahariduse kongressil, millest võttis osa üle 300 õpetaja.

Asutamiskoosolek kongressi otsuste elluviimiseks kutsuti kokku 27. mail 1917 Rakveres, kus 20 asemiku osalusel võeti vastu juba varem välja töötatud põhikiri ning tunnistati asutatuks Eesti Kooliõpetajate Keskliit asukohaga Tartus. Samas valiti ka juhatus, mille esimeseks esimeheks sai Peeter Põld, kes tollal oli Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Eragümnaasiumi direktor.[1] Põhikirja järgi oli keskliidu esmane eesmärk luua demokraatlik ja rahvuslik eesti kool, edendada seda ning tagada selle õiguslik seisund.[2]

Esimene tegevusaasta (1917) kujunes liidu ajaloos üheks elavamaks. Kõigepealt korraldati 20.–23. juunil Tartus teine rahvahariduse kongress, kuhu kogunes ligi 400 õpetajat. Kongressil vastu võetud resolutsioonidele tuginedes töötas liidu juhatus välja koolikorralduse põhijooned, millest lähtuda eesti kooli elluviimisel. 1917. aasta suvel ja sügisel tehti mitmel pool kohalikes organisatsioonides paberil deklareeritud eesmärkide rakendamiseks vajalikke eeltöid (näiteks korraldati õpetajatele ettevalmistus- ja täienduskursusi).[3] Paljuski tänu liidu hoogsale tegevusele võis õppetöö algkoolides 1917. aasta sügisel alata juba uutel alustel.

Oktoobripöörde ning sellele 1918. aastal järgnenud Saksa okupatsiooni tõttu liidu tegevus ajutiselt katkes. Okupatsiooni lõppedes jätkasid õpetajate organisatsioonid tasapisi tegevust, kuid esialgu oli see raskendatud käimasoleva Vabadussõja tõttu, kus viibis ka palju õpetajaid. Liidu asemikekogul avanes võimalus pärast pikemat vaheaega taas kokku tulla 22. aprillil 1919 Tartus. Koosolekul valiti uus juhatus (esimees Jüri Annusson) ning määrati selle asupaigaks Tallinn. Otsustati lihtsustada ka organisatsiooni nimetust – uueks nimetuseks võeti Eesti Õpetajate Liit.[4]

Et varasematel hariduskongressidel seatud ja põhikirjas fikseeritud eesmärgid (luua rahvuslikul ja demokraatlikul alusel eesti kool) olid üldjoontes saavutatud, kerkis 28.–30. augustil Tallinnas peetud kolmandal üleriigilisel õpetajate kongressil päevakorda Eesti Õpetajate Liidu reorganiseerimine. Kongress pidas vajalikuks muuta liidu põhikirja kutseühingule lähedasemaks, seades kooli üldiste huvide asemel esikohale õpetajate kutsehuvid.[5] EÕL-i uue põhikirjaga, mis võeti vastu 28.–30. detsembril 1919 peetud asemikekogu koosolekul, oli üldjoontes lõpule jõudnud liidu kaks ja pool aastat väldanud kujunemislugu.

Organisatsiooniline ülesehitus muuda

Kuigi põhikirja järgi võisid EÕL-i liikmeks olla kõik Eesti õpetajate liidud ja ühingud, kus oli vähemalt 50 liiget, kujunes liidu struktuur tegelikult kolmeastmeliseks. Algüksuse moodustasid reeglina ühe kihelkonna (harvemal juhul valla) õpetajad. Kihelkondlikud õpetajate ühingud koondusid omakorda maakonnaliitudeks, kes astusid EÕL-i liikmeks. Erandkorras kuulusid vahetult liidu koosseisu suuremate linnade (Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Haapsalu, Valga), vähemusrahvuste (vene, rootsi, juudi) ning -rühmade (kurttummade, pensionile jäänud) õpetajate organisatsioonid.

Liidu liikmeskond kasvas esimestel tegevusaastatel kiiresti. 1919. aasta lõpuks oli allorganisatsioonide kaudu EÕL-is 2168 inimest, 1921. aastal ületati 3000 piir. Seejärel suurenes liikmeskond tasapisi kuni 1930. aastate alguseni, saavutades haripunkti 1931/1932. tegevusaastal, mil liitu oli koondunud 3708 õpetajat.[6] 1938/1939. tegevusaastal kuulus EÕL-i umbkaudu 3200 õpetajat.[7]

EÕL-i otsustav organ oli asemikekogu, kuhu maakonnaliidud ja iseseisvad ühingud valisid iga oma 50 liikme kohta ühe esindaja. Asemikekogu otsuste elluviimiseks nägi põhikiri ette liidu liikmete hulgast vähemalt viieliikmelise juhatuse valimise. Kui 1917. aastal valitud esimene juhatus oli seitsmeliikmeline, siis liidu kasvades suurenes ka juhatuse liikmete arv, püsides 1920. aastate keskpaigast alates enam-vähem stabiilselt 17 juures ning ulatudes 1930. aastail 19–22-ni.[8] EÕL-i jooksvat tööd korraldas alates 1922. aastast ametitega juhatuseliikmetest (esimees, abiesimees, sekretär, sekretäri abi, laekur) koosnev sekretariaat. Juhatuse ja sekretariaadi otsuste elluviimist ning tehnilist tööd (kirjavahetus, kongresside, kursuste ja õpetajate päevade ettevalmistamine jne) korraldas EÕL-i büroo, mida juhtis palgaline sekretär. Karskuskasvatustöö juhtimiseks töötas liidu juures karskussekretär ning 1932. aastast alates kasvatus- ja metoodiliste küsimuste alase nõuandjana teaduslik sekretär. Juriidiliste küsimuste selgitamiseks oli palgatud juriskonsult.[9]

Mitmesuguste eriülesannete täitmiseks nägi liidu põhikiri ette alaliste ja ajutiste toimkondade loomise. Esimestena alustasid 1920. aastal tööd pedagoogiline, kooliseaduste, õppevahendite ja organiseerimistoimkond. 1920. aastate keskpaigani oli toimkondade arv ja iseloom üsnagi kõikuv, kuid edaspidi kujunesid enam-vähem püsivaks kutsehuvide, edasiharimise, ekskursiooni- ja pedagoogiline toimkond.[10]

Tähtsamate koolielu ja õpetajaid käsitlevate küsimuste arutamiseks oli EÕL-il õigus vähemalt kord aastas kokku kutsuda õpetajate kongress. Kongressist võtsid hääleõigusega osa kohalike õpetajate organisatsioonide esindajad (iga 10 liikme kohta üks), maakonnaliitude ja teiste vahetult liidu liikmeks kuuluvate organisatsioonide juhatuste esindajad (iga organisatsiooni kohta üks) ning liidu asemikekogu ja juhatuse liikmed. Sõnaõigusega võisid kongressidel osaleda kõik EÕL-i liikmed.[11] Kokku toimus aastatel 1917–1935 12 õpetajate üldkongressi. 1923. aastast alates hakati sagedamini pidama ka aineõpetajate kongresse, mis oluliselt vähendas üldkongresside töökoormust üksikute õppeainete probleemidega tegelemisel.[12]

Eesti Õpetajate Liidu esimehed aastail 1917–1940 olid:

Tegevus aastail 1917–1940 muuda

Eesti kooli moderniseerimine oli EÕL-i olulisemaid eesmärke asutamisest alates. Teed rajavaks sel alal said 1917. aastal toimunud esimesed kaks õpetajate kongressi, kus lühikese aja jooksul töötati välja tulevase koolisüsteemi alused. Enamik 1917. aasta kongresside otsustest kajastusid hiljem Asutava Kogu ja Riigikogu poolt vastu võetud seadustes ("Avalikkude algkoolide seadus" (1920), "Avalikkude keskkoolide seadus" (1922) jt). Haridusministeeriumis Enn Murdmaa koostatud algkooliseaduse eelnõu, mis oli loodud koostöös Eesti Õpetajate Liiduga, põhjustas Asutavas Kogus ägedaid vaidlusi, peamised tüliküsimused olid õppeaja kestus ning usuõpetuse õppeprogrammist väljajätmine.[13] Kuigi seaduse lõplik versioon erines mitmes punktis õpetajaskonna soovidest, kujunes sellest pöördepunkt Eesti kooli ajaloos. Seadus kehtestas ühtluskooli süsteemi, mille esimese astme moodustas emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool kuueaastase õppeajaga.

Kui algkooliseaduse vastuvõtmine oli sündinud üsnagi ärevas poliitilises õhkkonnas, toimus keskkooliseaduse ettevalmistamine mõnevõrra rahulikumalt. Esimest korda arutati keskkooli tulevast korraldust 4. õpetajate üldkongressil juunis 1920, kus keskkoolikorralduse kavaga esinesid Jüri Annusson ja Villem Nano.[14] Tollane EÕL-i ja Riigikogu hariduskomisjoni esimees Jüri Annusson koostas õpetajate kongressi resolutsioonidele tuginedes keskkooliseaduse eelnõu. Samal ajal esitati Riigikogule ka Heinrich Baueri juhitud Haridusministeeriumis välja töötatud eelnõu.[15] 7. detsembril 1922 Riigikogus vastu võetud "Avalikkude keskkoolide seaduse" lõplik variant kujunes kahe eelnõu kompromissiks. Selle järgi moodustas keskkool ühtluskooli teise järgu, oli emakeelne ja ilma usuõpetuseta; keskkooli esimesse klassi tuli algkooli lõpetanu võimaluse korral (kui soovijate arv ei ületanud kohtade arvu) võtta ilma eksamita.

Kooliseaduste väljatöötamise kõrval sai EÕL-i püüdluseks õpetuse sisuline ümbertöötamine ja uuendamine. Senise peamiselt mehaanilisel õppimisel ja õpetamisel põhineva nn sõnakooli asemele pidi astuma uus, lapsekeskne kool. Kooliuuendusliikumise peamisteks märksõnadeks said kahel järgmisel aastakümnel üldõpetus, töökool ja individuaalne tööviis.

Eesti Õpetajate Liidu kõrval said kooliuuendusliikumise keskusteks ja uuendusmeelsete pedagoogide taimelavaks omariikluse algaastail asutatud õpetajate seminarid, eriti Johannes Käisi juhtimisel töötanud Võru Õpetajate Seminar ning Voldemar Raami juhitud Rakvere Õpetajate Seminar, mille harjutuskooli direktoriks oli Jüri Parijõgi. Kandvaim roll kooliuuenduse laiemal tutvustamisel oli aga EÕL-i häälekandjal, ajakirjal Kasvatus. Kuigi Kasvatuse ilmumine oli seotud alaliste rahaliste raskustega, tuleb ajakirja käigushoidmist pidada EÕL-i tegevuse jäävama pärandi hulka. Kasvatus oli foorum, kus käsitleti enamikku õpetajaskonna päevaküsimusi. Lisaks liidu ja alaliitude teadetele ning tegevusaruannetele esitati regulaarselt ülevaateid välismaa koolioludest, tutvustati kodu- ja välismaist kirjandust jne. Metoodiliste uuenduste süvendatud aruteluks avati ajakirjas 1932. aastal „Kooliuuendusnurk”, mille sisustamise eest hoolitses liidu teaduslik sekretär Johannes Käis. Kokkuvõtlikult annab Kasvatuse sisu ülevaate kogu Eesti pedagoogilise mõtte olemusest ja arengust perioodil 1919–1940.

Soovides uuendusi õpetajaskonnale veelgi lähemale tuua, korraldas EÕL alates 1922. aastast üleriigilisi ning kohalikke pedagoogilisi nädalaid ja päevi. Suurejoonelisemaks ettevõtmiseks sai 1930. aastal Tallinnas toimunud kasvatusteaduslik nädal ning sellega ühenduses olnud kooliuuendusnäitus. Nädalaga tähistati kümne aasta möödumist algkooliseaduse vastuvõtmisest ja anti ülevaade eesti kooli senistest saavutustest. Ürituse korraldamiseks moodustas EÕL-i juhatus komitee, kuhu kuulusid liidu juhatuse liikmed Aleksei Janson, Julius Elango ning Jaan Rummo, koolijuhatajad Adele Oengo-Juhandi ja Aleksandrine Pedusaar ning Tallinna linna kesk- ja kutsekoolide nõunik Julius Grüntal. Nädala ettevalmistamisse kaasati peamiselt Tallinna ja selle ümbruse uuendusmeelseid algkoole.[16] Suuresti korraldajate entusiasmist ning paljude kooliõpilaste ja -õpetajate kaasabil sündinud näitus avati pidulikult 12. augustil 1930 ning see võttis enda alla 17 klassiruumi ja kaks koridori Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi kahel korrusel. Peamiselt üldõpetust tutvustavate väljapanekutega esinesid Tallinna algkoolid, Võru Õpetajate Seminar jt, esindatud olid koolid ka Lätist ja Moskvast. Ekspositsioone käis vaatamas ühtekokku ligi 4000 õpetajat ja huvilist.[17]

Kooliuuendusnäitusega samaaegse kasvatusteadusliku nädala kesksed teemad olid üldõpetuse teooria ja praktika ning individuaalne tööviis. Loengutega esinesid lektorid nii Eestist (Johannes Käis, Jüri Parijõgi, Johann Georg Estam, Julius Grüntal, Adele Oengo-Juhandi) kui ka välismaalt (Rudolf Smola Austriast, Otto Tacke ja Wilhelm Kirchner Saksamaalt, Akseli Salokannel Soomest jmt). Huviliste rohkuse tõttu tuli ettekanded kommertsgümnaasiumi aulast viia üle Tallinna suurima kino Grand Marina saali. Loengute kuulajaks registreeris end ühtekokku 3015 inimest, kellest 2121 olid õpetajad.[18]

1930. aasta kooliuuendusnäitus ja kasvatusteaduslik nädal andsid tõuke uuenduste senisest laialdasemaks levikuks Eesti koolides ning EÕL-i veelgi kavakindlamale tööle kooliuuenduse keskusena. Viimasele aitas kaasa Johannes Käisi valimine liidu teaduslikuks sekretäriks 1931. aasta lõpus. Tema ülesanded olid selgitada ja tutvustada kooliuuendusküsimusi, nõustada õpetajaid pedagoogilises töös, tutvustada liidu häälekandjas metoodilist kirjandust jne.[19] Johannes Käisi elukohaks ja EÕL-i pedagoogilise toimkonna asukohaks sai Tartu, mis aitas suurendada liidu ja kooliuuenduse mõju ka Lõuna-Eestis.

1930. aastate keskpaigast alates on EÕL-i tegevuses tuntav teatud suunamuutus. Osaliselt sündis see välisel survel – haridusminister Nikolai Kannu 1934. aasta otsusega võeti õpetajate ühingutelt õigus korraldada õpetajate päevi. Seda võisid edaspidi teha ainult koolivalitsused ja koolinõunikud, kusjuures päevakorra ja esinejad pidi kinnitama Haridusministeerium.[20] Samuti ei olnud EÕL-il viimastel aastatel majanduskriisi oludes õnnestunud piisavalt seista õpetajaskonna ainelise ja õigusliku seisukorra eest. Ka kooliseaduste ning määruste koostamist oli haridusministeerium korraldanud suuresti organiseeritud õpetajaskonnast mööda minnes.[21] Et liidul puudus sisuliselt võimalus kaitsta õpetajate kutsehuve, keskendus edaspidine tegevus peamiselt puhtpedagoogilistele küsimustele.

Samas oli õpetajaskonnas esile tõusnud uus põlvkond, kes oli hariduse saanud Eesti Vabariigi aegsetes õpetajate seminarides ning seega juba kasvanud kooliuuenduse vaimus. Noored õpetajad andsid endast esimest korda jõuliselt märku 19. ja 20. augustil 1933 toimunud õpetajate 11. kongressil, osaledes aktiivselt läbirääkimistes ning võttes agaralt sõna.[22] Peamiselt selle uue põlvkonna õpetajatest hakkas 1932. aastal EÕL-i pedagoogilise toimkonna juurde Johannes Käisi eestvedamisel kujunema ringkond, kes sai tuntuks kooliuuendusrühmana. Johannes Käis kirjutas 1932. aastal Kasvatuses, et kooliuuenduslaste organiseerimise esmane eesmärk on luua sidemeid ning vahetada kogemusi ja töönäiteid maa eri piirkondades tegutsevate õpetajate vahel. Selleks esines ta üleskutsega saata materjale „kõigest, mis võib kujutada kooliuuendustöö katseid ükskõik missugusel alal ja mis ulatuses E. Õ. Liidu pedagoogilisele toimkonnale”[23]

Liidule saabunud materjale hakati alates 1932. aastast avaldama Kasvatuse sabas sisse seatud rubriigis „Kooliuuendusnurk”. Viimane tegutses kuni Kasvatuse sulgemiseni 1940. aastal, avaldades peamiselt praktilisi näpunäiteid uuenduste rakendamiseks koolitöös, ent ka ülevaateid kooliuuendusliikumisest välismaal. Johannes Käisi kõrval esinesid viljakamate autoritena Viktor Ordlik, Rudolf Taba, Villem Alltoa jt. Et kooliuuendusrühm kasvas kiiresti (1938. aasta märtsiks oli kogunenud u 450 liiget,[24] jäi Kasvatuse saba peagi kitsaks ning selle kõrval hakkas Johannes Käisi toimetamisel Õpetajate Lehe lisana 1933. aasta lõpust alates ilmuma Kooliuuenduslane (Eesti Õpetajate Liidu pedagoogilise toimkonna juures oleva kooliuuendusrühma bülletään). Johannes Käisi kõrval paistsid Kooliuuenduslase kaastööliste seas silma endised Võru Õpetajate Seminari kasvandikud Viktor Ordlik, Rudolf Taba ja Alleks Vallner. Teistest autoritest olid viljakamad Karl Praakli, Albert Seppel, Jüri Uustalu, Julius Grüntal ja Villem Alttoa. Sisulises mõttes jätkas Kooliuuenduslane Kasvatuse „Kooliuuendusnurgas” alustatud joont.

Võrreldes 1920. aastatega, mil uuendusideedest räägiti peamiselt õpetajate kongressidel justkui veel teostamata ideaalidest, annab kooliuuendusrühma tegevus 1930. aastatel tunnistust, et kogu maal oli tekkinud õpetajate võrgustik, kes uusi meetodeid juba tegelikus koolitöös kasutas. Erinevalt varasemast kümnendist, mida iseloomustavad teoreetilised otsingud ning tuginemine peamiselt teiste maade reformpedagoogide kogemustele, oli 1930. aastate lõpuks välja kujunemas omapärane eesti kool, mis lähtus tegeliku elu nõuetest ja kohalikust eripärast.

EÕL-i ambitsioonikaimaks, kuid paraku ka viimaseks suuremaks ettevõtmiseks kooliuuenduse propageerimisel kujunesid algkooliõpetajate täienduskursused Tartus aastail 1938–1940, millest võttis osa üle 600 pedagoogi. Kahjuks said kursused rahulikult ja plaanipäraselt toimida vaid kahel esimesel aastal, kuivõrd 1940. aastal polnud nende sisuks enam uuenduspedagoogika, vaid peamiselt marksismi-leninismi alused ning nõukogude koolikorralduse ja pedagoogika põhimõtted.[25]

1940. aasta tähistab ka EÕL-i tegevuse lõppu. 1940. aasta suvel loodi mitmete seniste kutseorganisatsioonide baasil uue organisatsioonina Eesti NSV Hariduse- ja Kunstitööliste Ametiühing, mis sisuliselt tähendas Eesti Õpetajate Liidu tegevuse lõpetamist.[26] Pikka aega liidu esimees olnud Enn Murdmaa on liidu tegevuse lõpetamise kuupäevaks märkinud 2. septembri 1940.[27]

Tänapäev muuda

Taastatud Eesti Õpetajate Liit jätkab aastail 1917–1940 tegutsenud organisatsiooni tegevust.

Liidu eesmärgid on:

  • õpetaja rolli tähtsustamine ühiskonnas
  • rahvusliku hariduse ja kultuuri mõtestamine ja edendamine
  • õpetajate kutsehuvide esindamine ja kaitsmine
  • õpetajate ettevalmistamise ja enesetäiendamise võimaluste laiendamine ning koostöö õpetajaid ettevalmistavate kõrg- ja muude koolidega
  • osalemine kodanikualgatuse korras Eesti hariduspoliitika ja strateegia kujundamisel ning sellealaste seaduste täiustamisel
  • koostöö pedagoogikateadlastega ning teiste sama valdkonna või sellele lähedaste isikute ja ühendustega Eestis ning väljaspool Eestit
  • osalemine rahvusvahelistes projektides[28]

Eesti Õpetajate Liidu juhatusse kuuluvad 2010. aasta seisuga: Lehte Jõemaa (esimees), Margit Timakov, Ester Muni, Elbe Metsatalu, Maila Võrno, Katrin Meinart ja Astrid Sildnik.[29]

2010. aasta seisuga kuuluvad Eesti Õpetajate Liitu järgmised organisatsioonid:

Viited muuda

  1. ↑ Rummo, J. Eesti Õpetajate Liit 1917–1922. – Kasvatus 1922, nr 14, lk 212.
  2. ↑ Marmor, A. Eesti Õpetajate Liit 1917–1927. – Kasvatus 1927, nr 7, lk 318.
  3. ↑ Horm, V. Eesti õpetajate organisatsioonid 1870–1940. Tallinn, 1970, lk 38. Käsikiri TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis EPAM K294.
  4. ↑ Horm, V. Eesti Õpetajate Liit 1917–1937. – Kooliuuenduslane 1995, nr 12, lk 9.
  5. ↑ III. Ülemaaline Eesti õpetajate kongress 28.–30. augustini, Tallinnas I realkooli ruumides. – Kasvatus, 1919, nr 2, lk 54 – 64; nr 3, lk 61.
  6. ↑ Marmor, A. Eesti Õpetajate Liit 1917–1927. – Kasvatus 1927, nr 7, lk 322.
  7. ↑ Aruanne Eesti Õpetajate Liidu tegevusest 1938./39. a. Tallinn: Eesti Õpetajate Liit, 1940, lk 3.
  8. ↑ Normak, V. Eesti Õpetajate Liit (1917–1940) ja Eesti hariduselu kaasajastamine. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudi Eesti ajaloo õppetooli bakalaureusetöö. Tartu, 2007, lk 71–73. Käsikiri TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis EPAM K43275.
  9. ↑ Horm, V. Eesti Õpetajate Liit 1917–1937. – Kooliuuenduslane 1995, nr 12, lk 57.
  10. ↑ Horm, V. Eesti Õpetajate Liit 1917–1937. – Kooliuuenduslane 1995, nr 12, lk 12–13.
  11. ↑ Eesti Õpetajate Liidu põhikiri. – Kasvatus 1920, nr 4, lk 127–128.
  12. ↑ Horm, V. Eesti õpetajate organisatsioonid 1870–1940. Tallinn, 1970, lk 60–61. Käsikiri TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis EPAM K294.
  13. ↑ Horm, V. Enn Murdmaa ja tema osa kodanliku Eesti kooliuuendusliikumises. – Nõukogude pedagoogika ja kool V. Tartus 27.–29. märtsini 1969. a. toimunud konverentsi materjalid. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1969, lk 118–119.
  14. ↑ Eesti õpetajate IV üleriikline kongress. – Kasvatus 1920, nr 11/12, lk 352–365.
  15. ↑ Elango, Õ. Hariduspoliitika ja õpetajaskond kodanlikus Eestis 1919–1940. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 51.
  16. ↑ Kasvatusteaduslik nädal ja kooliuuenduse näitus Tallinnas, 12.–26. aug. 1930. – Kasvatus 1930, nr 10, lk 460.
  17. ↑ Kelder, H. Eesti Õpetajate Liit demokraatliku kooli ja õpetajaskonna huvide kaitsel. – Haridus, 1991, nr 6, lk 45.
  18. ↑ Aruanne E. Õ. Liidu tegevusest 1929/30. a. – Kasvatus 1930, nr 9, lk 434.
  19. ↑ Horm, V. Koolile pühendatud elu. Johanes Käisi elukäik. – Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885–1950. Koost F. Eisen. Tallinn: Valgus, 1985, lk 138.
  20. ↑ Eisen, F. Kooliuuenduse liikumisest Eestis. Tallinn, 1995, lk 59.
  21. ↑ Martinson, E. Kas olla või mitte olla... – Kasvatus 1934, nr 8, lk 353–355.
  22. ↑ Horm, V. Eesti õpetajate organisatsioonid 1870–1940. Tallinn, 1970, lk 148. Käsikiri TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis EPAM K294.
  23. ↑ Käis, J. Kooliuuenduslastele. – Kasvatus 1932, nr 10, lk 459.
  24. ↑ Hansen, E. Meie kooliuuendustöö organiseerimisest. – Kooliuuenduslane 1938, nr 3, lk 34.
  25. ↑ Tartu üleriigilised täienduskursused. – Kasvatus 1940, nr 6/7, lk 300–302.
  26. ↑ Eesti Õpetajate Liit Eesti Ametiühingute liikmeks. – Kasvatus, 1940, nr 6/7, lk 320.
  27. ↑ Murdmaa, E. Mälestusi ja mõtteid. Tallinn, 1952–1956, lk 197. Käsikiri TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis EPAM K297.
  28. ↑ http://www.opetajateliit.ee/?page_id=2
  29. ↑ http://www.opetajateliit.ee/?p=242
  30. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2012. Vaadatud 4. jaanuaril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Õpetajate_Liit&oldid=6293415"