Eero Liives

Eesti helilooja

Eero Liives (kuni 1939 Johannes Eduard Liinev, ka Lineff; 15. veebruar 1892 Avispea küla, Vao vald, Väike-Maarja kihelkond25. aprill 1978 Tallinn) oli eesti helilooja ja viiuldaja.[1]

Ta õppis Narva muusikakoolis trompetit ja viiulit. Väga paljud läksid tol ajal Narvast edasi Peterburi konservatooriumisse, ka Liinev olevat Peterburis eratunde võtnud. Hiljem, Tallinnas elades ja Estonia teatri orkestris mängides jätkas ta õpinguid Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis Johannes Paulseni viiuliklassis ja eraviisiliselt Adolf Vedro kompositsiooniklassis.[2]

Aastatel 19121916 töötas ta viiuldajana Narva kinodes, kohvikutes ja operetiorkestrites, samuti mängis ta Helsingi kohvikutes-restoranides, kuni kutsuti sõjaväkke ja määrati mängima Petrogradi 180. jalaväepolgu orkestrisse. Eestisse naasnud, asus ta 1918. aastal tööle Estonia teatri orkestris, kus mängis kuni pensionile minekuni 1965. aastal. Ta tegutses ka orkestrijuhi ja heliloojana ning lühikest aega Tallinna Poeglaste gümnaasiumi muusikaõpetajana.[1][2]

Aastatel 1945–1948 oli ta Eesti NSV Heliloojate Liidu liige ja aastast 1962 Eesti NSV Teatriühingu liige.[1][2]

Eero Liives on maetud Tallinnasse Metsakalmistule Eesti Teatriliidu matmisplatsile.[2]

LoomingRedigeeri

Ta on kirjutanud paarkümmend heliteost, peamiselt sümfoonia- ja puhkpilliorkestrile.[2]

Enamik tema heliloomingust pärineb Eesti Vabariigi ajast. Nõukogude aja alguses kutsuti ta Heliloojate Liidu liikmeks, kuid tema teosed ei leidnud seal head vastuvõttu ja 1948. aastal astus ta liidust omal soovil välja. Nõukogude perioodist leidub andmeid ainult paari teose valmimise kohta. On küll teoseid, mille puhul on täpne loomisaasta teadmata.[2]

Üldlaulupidudel on kõlanud „Kalurite tants“ (X, XII, XVII üldlaulupeol) ja „Hõissa, simman“ (X üldlaulupeol).[1]

Ta on teinud seaded kahele instrumentaalsüidile kahele viiulile, tšellole, kontrabassile ja klaverile, mille aluseks on Eugen Kapi 1945. aastal esietendunud ooper "Tasuleegid" ja Gustav Ernesaksa 1946. aastal esietendunud ooper "Pühajärv". Viimane jäi paraku "Tasuleekide" menu varju. Nende ooperisüitide seade valmimisaja ja esituste kohta täpseda andmed puuduvad, kuid võib oletada, et need olid ühed Liivese viimastest kirjatöödest enne heliloojate liidust väljaastumist. Ei ole ka teada, kas need olid kirjutatud tellimustööna või omal soovil ning kas, kus ja kes neid üldse on esitanud. Võib vaid oletada, et küllap oli teose üks esitajaid autor ise koos Estonia teatri toonaste muusikutega. "Tasuleekidest" valis Liives süiti viis numbrit: Saima aaria, Rahvatantsu, Neeme aaria ja dueti, Feodali motiivi ja Rüütlite koori ning Sissejuhatuse ja Tasujate marsi. Osade järjestus vastab ooperi süžeele ning on valitud loogiliselt, et süidinagi moodustuks kunstiline tervik.[2]

"Pidulik marss" ehk "Presidendi marss"Redigeeri

  Pikemalt artiklis Pidulik marss

Eero Liivese tuntuim ja mängituim teos on "Pidulik marss" puhkpiliorkestrile (tänapäeval tuntud ka kui "Presidendi marss").[3] Teos saavutas 1922. aastal pidulike marsside võistlusel esikoha ja nimetati 27. jaanuaril 1923 sõjaministri käskkirjaga senise "Porilaste marsi" asemel riigivanema (hiljem presidendi) tervitusmarsiks.[4][5]

Konkursile oli esitatud kolm pala, mida esitas kaitseministeeriumi orkester Georg Reederi juhatusel. Žürii, kuhu kuulusid Mihkel Lüdig, August Nieländer ja ..., valis väidetavalt Lüdigi pealekäimisel Eero Liivese marsi, mis algas eeltaktiga ja polnud seetõttu eriti marsilik. E. Tamme marss oli parim, Aaviku marsi trio osas oli liiga äratuntav K. A. Hermanni "Kui Kungla rahvas".[6][7]

Kaitseliidu "Kotkamarss"Redigeeri

1928. aastal korraldas Kaitseliidu Peastaap uute marsside võistluse. Eero Liivese "Kotkamarss" võitis seal esimese auhinna ja 200-kroonise autasu, teise auhinna sai Raimund Kull. Üldse saadeti võistlusele 38 marsi käsikirja. Žüriisse kuulusid professor Juhan Aavik, Hanno Kompus ja Georg Reeder.[6][7][8]

Mõlema teose puhul on teda süüdistatud plagiaadis, kuid plagiaadisüüdistused on siiski avalikult kummutatatud.[2]

IsiklikkuRedigeeri

Tema poeg oli kirjanik Ardi Liives. Vanem poeg Kuno hukkus 1945. aasta novembris Siberis Gulagi vangilaagris 21-aastaselt.[2]

ViitedRedigeeri