Eduard Tüür (kirjanik)

Eduard Tüür (sündinud 15. augustil 1961) on eesti kirjanik ja Eesti Kirjanike Liidu liige.

Ta on lõpetanud ühe ülikooli insenerina ja teise psühholoogina ning kirjutanud väitekirja üksildusest. Töötanud ajakirjanikuna, juhtinud lennundust Estonian Airis, Lennuametis (1996-1998 oli selle peadirektor^[1]) ja Tallinna Lennujaamas^[2]^[3] ning trükikoda Uniprint. Kirjastab ühemehefirmas Iibis ning õpetab koolis psühholoogiat.

Raamatud muuda

"Rossi.nimi" (2012)
"Rõõmustada vanaema" (2015)
"Nägemine on nähtamatu" (2016)
"Mamma Engalandi miraaž" (2017)
"Sneguri armastus oli õuna nägu" (2018)
"Pianobaar Bizarre" (2020)
"I96I" (2021)
"Well done" (2023)

Isiklikku muuda

Tema isa oli karikaturist Eduard Tüür. Tütar Rhea Rosette Tüür.

Viited muuda

↑ "Kõik segased inimesed lõpetavad ükskord lennunduses". Äripäev. 1. aprill 1996. Vaadatud 05.01.2018.
↑ Peeter Raidla (4. juuni 2001). "Tüür lahkus Tallinna Lennujaama juhatusest". Äripäev. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.01.2018. Vaadatud 05.01.2018.
↑ Peeter Sauter (1. jaanuar 2021). "Naljaviluks kootud labürindid:Triloogia arvustus". Looming 2021 nr 1, lk 134-136. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.02.2021. Vaadatud 01.02.2021.

Välislingid muuda

[1] "Kõik segased inimesed lõpetavad ükskord lennunduses". Äripäev. 1. aprill 1996. Vaadatud 05.01.2018.

[2] Peeter Raidla (4. juuni 2001). "Tüür lahkus Tallinna Lennujaama juhatusest". Äripäev. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.01.2018. Vaadatud 05.01.2018.

[3] Peeter Sauter (1. jaanuar 2021). "Naljaviluks kootud labürindid:Triloogia arvustus". Looming 2021 nr 1, lk 134-136. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.02.2021. Vaadatud 01.02.2021.

[1]

[2]

[3]