Eduard Männik

Disambig gray.svg  See artikkel on kirjanikust; sportlase kohta vaata artiklit Eduard Männik (sportlane)

Eduard Männik (12. jaanuar 1906 Tartu30. jaanuar 1966 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Õppis 19171923 Tartu kommertsgümnaasiumis.

Töötas juhutöölisena ning kirjutas eeskätt ajalehele Vaba Maa följetone (varjunimi Ormus).

1940. aastal töötas Männik Tartu tööbörsil ja seejärel asus tööle Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi operatiivvoliniku ja uurijana. Männik hakkas vabakutseliseks kirjanikuks aastal 1945.

Eesti NSV Kirjanike Liitu võeti Männik aastal 1945. Ta oli NLKP liige aastast 1942 kuni surmani.

LoomingRedigeeri

Avaldas prostituutide elu kujutava naturalismimõjulise romaani "Hall maja" (1930), lasteraamatuid (varjunimi Aadi Virges), novelle ja arvustusi. Pärast II maailmasõjas osalemist kirjutas võimutruid sõjajutte. Novelle ja mälestusi leidub kogumikus "Härraspäev" (1966).

TeoseidRedigeeri

RomaanRedigeeri

LasteraamatudRedigeeri

  • "Jänesepoeg To-Too" (1935)
  • "Rajamaa talu" (1935)

LastenäidendRedigeeri

  • "Tarkuse müts" (1937)

JutukogudRedigeeri

  • "Paljassaare tipul" (1949), valikkogu
  • "Üle mägede" (1953), valikkogu
  • "Rinjassaare tipul" (1949), valikkogu
  • "Traataed" (1954)
  • "Inimesed vaekausil" (1959)

Följetoni- ja humoreskikogumikudRedigeeri

  • "Piibujutud" (1964)
  • "Tühja tünni hääl" (1965)

TeostevalimikudRedigeeri

  • "Härraspäev" (valimik novelle, jutustusi ja mälestusi), Eesti Raamat, Tallinn 1966, 388 lk
  • "Teosed", koostanud Väino Ilus, Eesti Raamat, Tallinn 1973, 548 lk; sisaldab romaani "Hall maja", tsükli "Sõjajutud" ("Paljassaare tipul", "Südamete proov", "Minu palat", "Ootajad") ning jutustused "Inimesed vaekausil" ja "Ajalehepoisid"

TunnustusRedigeeri

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri