Ava peamenüü

Eduard Hiiop (ka Hiop; 19. detsember 1889 Valga1941 Tallinn) oli Eesti kergejõustiklane, iluuisutaja, jääpallur ja tennisist.[1]

Töötas restauraatorina, seejärel Tallinnas "Kalevis" raamatupidaja-asjaajajana. Võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Pärast sõda töötas õppejõuna spordikursustel. Asutas Tallinnas tennisreketite ja nende parandamise ettevõtte.[2]

1914. aastal võttis osa olümpiamängudest ning tuli võitjaks hoota kaugushüppes. Oli kaheksakordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus ja Eesti meister laskmises.[2]

Aastal 1921 ja 1923 tuli ta paigalt kaugushüppes ja 1918. aastal 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistriks.[1]Eesti meistrivõistlustel saavutas ta 15 korral paigalthüpetes, kümnevõistluses (1920), kaugushüppes (1921), 100 m jooksus (1920), 110 m tõkkejooksus (1918, 1920) ning vasara- (1917) ja raskusheites hõbeda või pronksi.[1]

Osales tennise- ja talispordiliidu asutamises ning oli Eesti Spordi Keskliidu liige. Õpetas tennist nii Eestis kui Soomes. Osales 1936. aasta taliolümpiamängudel.[2]

Eduard Hiiop arreteeriti augustis 1941, ta jäi teadmata kadunuks.

IsiklikkuRedigeeri

Tema poeg oli tennisist Heldur Hiop (1928–1998).

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Biograafia "Eesti spordi biograafilise leksikoni" veebiversioonis (vaadatud 25.12.2014)
  2. 2,0 2,1 2,2 "Ed. Hiiop 50-aastane". 19.12.1939. Uus Eesti. Kasutatud 27.09.2018.

VälislingidRedigeeri