Eduard Hiiop
Eduard Hiiop (ka Hiop; 7. detsember (vkj) / 19. detsember 1889 Valga – pärast 28. augustit 1941) oli Eesti kergejõustiklane, iluuisutaja, jääpallur ja tennisist.[1]
Töötas restauraatorina, seejärel Tallinnas Kalevis raamatupidaja-asjaajajana. Võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Pärast sõda töötas õppejõuna spordikursustel. Asutas Tallinnas tennisreketite ja nende parandamise ettevõtte.[2]
1914. aastal võitis ta Venemaa olümpiaadil hoota kaugushüppe.
Oli kaheksakordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus ja Eesti meister laskmises.[2] Aastal 1921 ja 1923 tuli ta paigalt kaugushüppes ja 1918. aastal 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistriks.Eesti meistrivõistlustel saavutas ta 15 korral paigalthüpetes, kümnevõistluses (1920), kaugushüppes (1921), 100 m jooksus (1920), 110 m tõkkejooksus (1918, 1920) ning vasara- (1917) ja raskusheites hõbeda või pronksi.[1]
Osales paarissõidus (koos Helene Michelsoniga) 1936. aasta taliolümpiamängudel.[2][3]
Osales tennise- ja talispordiliidu asutamises ning oli Eesti Spordi Keskliidu liige. Õpetas tennist nii Eestis kui ka Soomes.
Eduard Hiiop arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 24. augustil 1941, ta jäi teadmata kadunuks.
Isiklikku
muudaTema poeg oli tennisist Heldur Hiop (1928–1998).
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Biograafia ESBL-is (vaadatud 25.12.2014)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Ed. Hiiop 50-aastane". Uus Eesti. 19.12.1939. Vaadatud 27.09.2018.
- ↑ "Täna 80 aastat tagasi: Eesti naised murdsid esmakordselt olümpiale". ERR. 06.02.2016. Vaadatud 18.02.2022.