Ava peamenüü

Eduard Hiiop (ka Hiop; 19. detsember 1889 Valga1941 Tallinn) oli Eesti kergejõustiklane, iluuisutaja, jääpallur ja tennisist.[1]

Töötas restauraatorina, seejärel Tallinnas "Kalevis" raamatupidaja-asjaajajana. Võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Pärast sõda töötas õppejõuna spordikursustel. Asutas Tallinnas tennisreketite ja nende parandamise ettevõtte.[2]

1914. aastal võttis osa olümpiamängudest ning tuli võitjaks hoota kaugushüppes. Oli kaheksakordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus ja Eesti meister laskmises.[2]

Aastal 1921 ja 1923 tuli ta paigalt kaugushüppes ja 1918. aastal 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistriks.[1]Eesti meistrivõistlustel saavutas ta 15 korral paigalthüpetes, kümnevõistluses (1920), kaugushüppes (1921), 100 m jooksus (1920), 110 m tõkkejooksus (1918, 1920) ning vasara- (1917) ja raskusheites hõbeda või pronksi.[1]

Osales tennise- ja talispordiliidu asutamises ning oli Eesti Spordi Keskliidu liige. Õpetas tennist nii Eestis kui Soomes. Osales 1936. aasta taliolümpiamängudel.[2]

Eduard Hiiop arreteeriti augustis 1941, ta jäi teadmata kadunuks.

IsiklikkuRedigeeri

Tema poeg oli tennisist Heldur Hiop (1928–1998).

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Biograafia ESBL-is (vaadatud 25.12.2014)
  2. 2,0 2,1 2,2 "Ed. Hiiop 50-aastane". 19.12.1939. Uus Eesti. Vaadatud 27.09.2018.

VälislingidRedigeeri