Eduard-Richard Villmann

Eduard-Richard Villmann (28. august 1882 Elistvere Tartumaa4. aprill 1942 Irkutski oblast) oli Venemaa Keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Pärast Moskva Aleksei junkrukooli lõpetamist 1902. aastal teenis ta Irkutskis 25. Ida-Siberi kütipolgus. Villmann võttis alamleitnandina osa Vene-Jaapani sõjas Port Arturi kaitsmisest ning lahingus 12. juulil 1904 kindluse 3. fordis jaapanlaste rünnaku tõrjumisel ilmutatud vahvuse eest autasustati teda Püha Georgi ordeni IV klassiga.[1]

Enne Esimest maailmasõda teenis Villmann Tartus 95. Krasnojarski polgus. Ta oli tuntud tegelane ka Tartu eesti seltskonnas, sest Postimees jälgis aastatel 19141915 oma veergudel mitme kuu vältel tema sõjateed. Ta oli üks esimesi eestlasi, kes õppis Peterburis Nikolai Kindralstaabi Akadeemias (seda siiski lõpetamata). Maailmasõjast võttis Villmann osa 271. Krasnoje Selo polgu roodu- ja pataljoniülemana. Saanud kevadel 1915 lahingus raskesti haavata, langes ta austerlaste kätte vangi.

Sõjavägede ülemjuhataja staabi käsundusohvitser kapten Eduard Villmann Vabadussõja ajal Petseris, vasakult esimene (4. märts 1919)

Pärast Eesti iseseisvumist ja Eestisse naasmist oli Villmann tegev Peastaabi juures inglise ja prantsuse keele tõlgina. Aprillis 1919 pöördus ta sõjaministri poole järgmise kirjaga: "Sellega kannan ette, et ma aprilli kuus 1915. a, nagu teenistuse lehest näha on, kapteniks olen tõstetud vanusega 13.08.1913. Kui St. Georgi ordeni kavaleril on mul õigus selle ordeni statuudi põhjal järgmist aukraadi kohe aasta pärast saada. Sellepärast palun mind alampolkovnikuks tõsta vanusega 13.08.1915."[2]

Sõjaminister rahuldaski Villmanni taotluse ning ülendas ta vastavalt Georgi statuudi § 48 alampolkovnikuks[3]. Riiki, mille ordeni statuudist käis jutt, ei olnud tegelikult enam olemas, kuid ordeni kuulsus ja privileegid elasid edasi.

Kolonelleitnant Villmann lahkus sõjaväeteenistusest 1921. aastal, asudes elama Läänemaale Martna valda.

1941. aastal ta arreteeriti ning mõisteti kontrrevolutsioonilise tegevuse eest 10 aastaks vangi. Villmann suri 4. aprillil 1942 Irkutski oblastis.[4]

Viited muuda

  1. Военный Сборник 1907 nr 8, lk 253
  2. ERA F 495, N 7, S 6755, L 26
  3. ERA F 495, N 7, S 6755 , L 28
  4. ERAF F 130, S 7139E, L 26