Éamon de Valera

Éamon de Valera (sünninimi George De Valero; 14. oktoober 1882 New York – 29. august 1975 Blackrock) oli Iirimaa poliitik, riigi mitmekordne peaminister (Taoiseach) ja president aastatel 1921–1922 ja 1959–1973.

Elukäik muuda

Noorus, minek Iirimaale muuda

De Valera sündis New Yorgis iirlannast ema ja Kuuba immigrandist isa lapsena. Tema isa suri juba 1885. aastal ning ema ja laps elasid suures vaesuses. Seetõttu viis de Valera onu ta Iirimaale. Seal õppis ta Blackrocki kolledžis, kus asus tegelema ka ragbiga, mängides hiljem Munsteri koondises. Samuti omandas ta matemaatikaõpetaja elukutse ning töötas sellena mitmetes Iirimaa koolides. Kuni 1910. aastateni kasutas de Valera nimekuju Edward de Valera.

20. sajandi alguses sai de Valerast iiri keele kasutamise ja leviku eest võitleja ning ta kuulus ka rahvuslikku organisatsiooni Conradh na Gaeilge (Gaeli liiga). Seal tutvus ta endast neli aastat vanema Sinéad Flanaganiga, kellega 8. jaanuaril 1910 ka abiellus. De Valeradel oli viis last, kolm poega ja kaks tütart.

Võitlus Iirimaa vabaduse eest ja selle saavutamine muuda

Alates 1913. aastast osales de Valera poliitikas, kuuludes Iiri Vabatahtlikute hulka, kes toetasid Iirimaale autonoomia andmist ning vastandasid endid Ulsteri Vabatahtlikele, kes olid Suurbritannia osaks olemise poolt. 1916. aastal toimunud Lihavõtteülestõusu ajal oli de Valera ühe rühma komandöriks, mis pidas ülestõusnutest vastu kõige kauem. Ta vangistati inglaste poolt ja mõisteti esialgu riigireeturina surma, kuid hiljem asendati see eluaegse vangistusega. Teised rühmakomandörid hukati aga eranditult. De Valera elu päästis ilmselt see, et ta vangistati teistest hiljem, paigutati teise vanglasse ja pealegi oli tal Ameerika Ühendriikide kodakondsus, mis tegi tema hukkamise rahvusvaheliseks probleemiks. Inglased ei soovinud ameeriklasi nende kodaniku hukkamisega pahandada, sest lootsid USA peatsele sekkumisele Esimesse maailmasõtta. 1917. aasta juunis vabastati de Valera ja tema kaaslased amnestiaga vangistusest.

1917. aasta juulis valiti de Valera Suurbritannia parlamendi liikmeks, millega algas tema tipp-poliitiku karjäär. Samal ajal sai temast ka Iiri mõjukaima partei, Sinn Féini juht. 1918. aastal valiti ta uuesti parlamendi liikmeks, kuid vangistati sama aasta mais. Sündmused Iirimaal muutusid üha pingelisemateks ning 1919. aasta jaanuaris tuli kokku Sinn Féini liikmetest koosnev Dáil Éireann (Iirimaa assamblee), mis kuulutas Iirimaa iseseisvaks. Sellele järgnes Iirimaa Vabadussõda Suurbritanniaga. Sel ajal de Valera vabanes, kuid rändas Ameerikasse Iirimaa iseseisvusele tunnustust otsima. Seetõttu jäi Iirimaa juhtimine Michael Collinsi õlgadele, kes seetõttu ka sai Iirimaa vabadusvõitluse juhtfiguuriks. Ameerikas õnnestus de Valeral saada rahalist, kuid mitte poliitilist toetust.

1920. aastal naasis de Valera Iirimaale, kus temast sai riigi juht, 1921. aastal Iiri Vaba Riigi esimene president. Samal ajal jätkus aga sõda inglastega, mis oli mõlemale poolele küllaltki ohvriterohke. 1921. aasta lõpus sõlmiti viimaks rahuleping, millega Iirimaa sai iseseisvuse dominiooni õigustes, seega jäi riigipeaks jätkuvalt Suurbritannia kuningas ja teda pidi Iirimaal esindama ka kindralkuberner, kuid sisemistes asjades sai Iirimaa sõltumatuse. Põhja-Iirimaa aga, kus domineeris protestantlik elanikkond, jäi Suurbritannia osaks. De Valera oli rahulepingu sõlmimise vastu, sest tema ideaaliks oli kogu Iirimaa iseseisvus.

1922. aastal puhkes Iirimaal kodusõda, sest rahulepinguga mitte rahul olevad, kelle nominaalseks juhiks oli de Valera, haarasid enda kätte mitmeid strateegilisi valitsusasutusi ja nõudsid rahulepingu tühistamist. Iirimaa valitsus, mida juhtis Michael Collins, otsustas aga neile relva jõul vastu astuda. Siiski läks valitsusvägedel tükk aega, enne kui nad suutsid rahulepingu vastased, kelle relvajõududeks oli Iiri Vabariiklik Armee (IRA), alla andma sundida. Kodusõja käigus hukkus mitmeid silmapaistvaid riigitegelasi, sealhulgas ka Collins. De Valera jäi ellu, kuid oli 1923–1924 vangistuses.

Tegevus poliitikuna iseseisval Iirimaal muuda

Pärast vangistusest vabanemist jätkas de Valera poliitikukarjääri. 1926. aastal rajas ta uue partei Fianna Fàil ('saatuse sõdalased'), mis vastandas end valitsevale parteile Cumann na nGaedhaelile ja keeldus parlamenti saades truudust vanduma Iiri Vabariigi konstitutsioonile, kuna see sisaldas kuulekusvannet ka Suurbritannia kuninga ees. 1932. aastal sai de Valerast aga valitsusjuht (Täidesaatva Komitee esimees), kellena tegutses ta kuni 1948. aastani. 1937. aastal võeti vastu tema koostatud põhiseadus, millega kaotati kuulekusvanne Suurbritannia monarhi ees ning seati sisse presidendi ja valitsusjuhi (Taoiseachi) ametid. Sellega sai Iirimaa lõplikult Suurbritanniast sõltumatuks ning nõnda jäi riik kõrvale ka Teisest maailmasõjast. Siiski ei saanud Iirimaast ametlikult vabariiki enne, kui 1949. aastal, mil Taoiseach John A. Costello katkestas kõik sidemed Suurbritanniaga, astudes välja ka Rahvaste Ühendusest.

De Valera oli Iirimaa Taoiseach aastatel 1937–1948, 1951–1954 ja 1957–1959. Ta paistis silma konservatiivse ja põllumajandust toetava poliitikaga, mis aga ei suutnud peatada pidevat emigratsiooni Iirimaalt. Seetõttu vähenes riigi elanikkond pidevalt. 1959. aastal andis de Valera valitsusohjad ja ka partei juhtimise üle Seàn Lemassile ja ta ise valiti presidendiks. Iirimaa presidendina oli ta ametis kaks 7-aastast ametiaega ehk kuni 1973. aastani, mil ta oli 90-aastane. Alles siis jäi ta pensionile ja kaks aastat hiljem suri.

Tunnustus muuda

1968 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks