Dresdeni pommitamine

Dresden pärast pommitamist
Purustatud linn

Dresdeni pommitamine oli Teise maailmasõja käigus 13.–15. veebruaril 1945 toimunud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide õhurünnak Dresdeni linnale Saksamaal.

RünnakudRedigeeri

Nende päevade jooksul toimus kokku 4 rünnakut, mille käigus heitsid 722 Suurbritannia õhuväe ja 527 Ameerika Ühendriikide armee õhuväe raskepommitajat linnale üle 3900 tonni lõhke- ja süütepomme.[1] Esimeses rünnakufaasis, ööl vastu 14. veebruari, pommitas Briti õhuvägi kontsentreeritult kesklinna, tekitades seal tulekahju, mis väljus Saksa võimude kontrolli alt. Mõni tund hiljem jõudis kohale eelmisest suurem rühm pommituslennukeid, mille rünnaku tagajärjel laienesid tulekahjud veelgi. 14. veebruari hommikul pommitasid USA lennukid Dresdeni raudtee sorteerimisjaama. 15. veebruaril pommitas linna rühm USA lennukeid, mis polnud jõudnud oma algse sihtmärgini ja varuplaanina heitsid oma pommid Dresdenile. Oma operatiivse täideviimise poolest ei erinenud Dresdeni pommitamise teistest angloameerika sama perioodi õhurünnakutest, kuid mitmed asjaolud (sealhulgas esimese rünnakulaine pommide heitmise suur täpsus, ründajate edukad pettemanöövrid ja kaitsjate vead) võimendasid selle tagajärgi.[2] Pommitamine ja selle tekitatud tulekahju hävitas 1600 aakri (6,5 km²) suuruse kesklinna ala[3].

HukkunudRedigeeri

Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu hukkus rünnakus suur hulk inimesi. Linna läbis ja seal peatus Idarindel toimuvate lahingute eest taanduv põgenikevoog. Briti lennukite esimene väga intensiivne ja kontsentreeritud pommitamine pani linnas olnud inimesed varjuma, mistõttu ei saanud nad kaasa aidata puhkenud tulekahjude kustutamisele. Dresdenis oli tsiviilkaitsele vähe tähelepanu pööratud ja kui seda valdkonda sõja lõpupoole rahastama hakati, siis peamiselt keldritevaheliste tunnelite ehitamiseks. Rünnakute ajal need tunnelid aga hoopis võimendasid tekkinud tuletormi mõju, levitades keldrite vahel suitsu ja imedes välja hapnikku. Teiste Saksa linnadega võrreldes niigi suhteliselt nõrgemat õhukaitset kahjustas veelgi otsus saata osa sellest Idarindele Punaarmee vastu võtlemiseks. Saksa hävituslennukite üksusel oli puudus nii pilootidest kui kütusest. Tuletormi tekkimist soodustas ka püsiv läänetuul, vanalinna kitsad tänavad ning teise rünnakulaine suurus ja ajastus. Inimeste põlengupiirkonnast põgenemist takistasid hapnikupuudus, mürgiste gaaside levik, tugevad tuuled, teedel sulav asfalt ja alla langevad hõõguvad söetükid. Paljud varjusid linna suurimasse betoonist veereservuaari, kuid öö jooksul muutus õhk selle kohal aina vähem hingatavamaks ja vesi kuumemaks. Kuna reservuaari seinad olid siledad ja ilma redelita, siis pääsesid sealt välja vaid vähesed.[4]

Rünnakus surma saanud inimeste arvu kindlaksmääramiseks 2004. aastal moodustatud interdistsiplinaarne uurimisrühm tuvastas nimeliselt üle 20 000 Dresdenis hukkunud isiku ning hindas nende koguarvuks 22 700–25 000.[5][6] Varem on ajaloolased on välja pakkunud muidki arve: 18 000–25 000 (Antony Beevor, "The Second World War"); 20 000 (Anthony Roberts, "The Storm of War"); 25 000 (Ian Kershow, "The End"); 25 000–30 000 (Michael Burleigh, "Moral Combat"); 35 000 (Richard J. Evans, "The Third Reich at War: 1939-1945"; 25 000–35 000 Tami Davis Biddle, "Dresden 1945: Reality, History, and Memory"). Kohalik sõjaaegne Dresdeni linnavõim ja politsei hindasid hukkunute arvuks 25 000.[7][8]

1945. aasta märtsis andis Saksamaa valitsus oma ajakirjandusele[9][10][11] ja välisesindustele käsu nimetada Dresdeni rünnakute hukkunute arvuks 200 000.[8] Kirjanduses on hiljem nimetatud suuremaidki numbreid, isegi kuni 1 000 000.[8] Suuri numbreid on kõige järjekindlamalt levitanud David Irving, kes tutvustas sündmust laiemale auditooriumile ja kelle hinnangud mõjutasid järgnevaid Dresdeni kohta käivaid kirjutisi ja avalikke arutelusid. Oma raamatu "The Destruction of Dresden" erinevates trükkides (esimene aastal 1963) on ta esitanud erinevaid arve, kõige rohkem 250 000, mis aga põhinesid Saksamaa propagandaministeeriumi poolt rünnaku järel fabritseeritud raportil.[12]

HinnangudRedigeeri

Rünnakule järgnenud Saksamaa propaganda väited ja sõjajärgsed arutelud[13] küsimuses, kas need rünnakud olid õigustatud, on muutnud Dresdeni pommitamise moraalselt vastuolulisi arvamusi tekitanud teemaks.[14] Ameerika Ühendriikide õhujõudude 1953. aasta aruande teatel oli operatsioon õigustatud, kuna pommitati strateegilist sihtmärki, mis raporti sõnul oli tähtis raudteetranspordi- ja kommunikatsioonikeskus, linnas oli 110 Saksamaa sõjapidamist toetavat tehast 50 000 töölisega.[15]

Mitmed uurijad väidavad, et osasid kommunikatsioonitaristu objekte, näiteks sildu, ei rünnatud, ja kesklinnast väljaspool suuri tööstuspiirkondi ei olnud.[16] Pommitamist kritiseerinud autorid on väitnud, et Dresden oli kultuuriline maamärk ja hinnanud selle strateegilist tähtsust väiksemaks. Nende sõnul olid rünnakud valimatud üldise piirkonna pommitamised ja polnud proportsionaalsed sõjalise hädavajadusega.[17][18][19] Mõned inimesed, ennekõike Saksamaa paremäärmuslaste seas, on rääkinud pommitamisest kui massimõrvast, nimetades seda "Dresdeni pommide holokaustiks".[20][21]

ViitedRedigeeri

  1. *Pommitajate arv ja pommide kaal pärineb Ameerika Ühendriikide õhujõudude 1953. aasta dokumendist, mis kuni 1978. aastani oli salastatud (Angell 1953).
    • Taylor (2005), esikaas: annab arvudeks 1100 raskepommitajat ja 4500 tonni.
    • Webster and Frankland (1961) kohaselt oli 13. veebruaril 805 Briti ja 16. jaanuarist kuni 17. aprillini 1646 Ameerika Ühendriikide pommitajat. (Frankland 1961, lk 198, 108–109).
    • "Mission accomplished", The Guardian, 7. veebruar 2004.
  2. Tami Davis Biddle (2008). [Dresden 1945: Reality, History, and Memory]. The Journal of Military History, 72, 2. Lk 413—420
  3. Harris 1945.
  4. Tami Davis Biddle 2008, lk 420—422
  5. Shortnews, Alliierte Bombenangriffe auf Dresden 1945: Zahl der Todesopfer korrigiert, http://www.shortnews.de/id/826593/alliierte-bombenangriffe-auf-dresden-1945-zahl-der-todesopfer-korrigiert 
  6. Die Zerstörung Dresdens: 13. bis 15. Februar 1945. Gutachten und Ergebnisse der Dresdner Historikerkommission zur Ermittlung der Opferzahlen., ISBN 978-3899717730 
  7. Neutzner 2010, p. 68.
  8. 8,0 8,1 8,2 Erklärung der Dresdner Historikerkommission zur Ermittlung der Opferzahlen der Luftangriffe auf die Stadt Dresden am 13./14. Februar 1945. Dresden, 01.10.2008
  9. Bergander 1998, p. 217.
  10. Taylor 2004, p. 370.
  11. Atkinson 2013, p. 535.
  12. Tami Davis Biddle 2008, lk 423
  13. Norwood, 2013, page 237
  14. Selden 2004, p. 30: Cites Schaffer 1985, pp. 20–30, 108–109; Grayling 2006, lk 20
  15. Angell 1953
  16. McKee 1983, p. 62.
  17. Dresden was a civilian town with no military significance. Why did we burn its people? By Dominic Selwood. The Telegraph, 13 February 2015
  18. Addison & Crang 2006, Chapter 9 p. 194.
  19. McKee 1983, pp. 61–94.
  20. Volkery, Carsten. "War of Words", Der Spiegel, 2 February 2005; Casualties of total war Leading article, The Guardian, 12 February 2005.
  21. Rowley, Tom (8 February 2015) "Dresden: The wounds have healed but the scars still show", The Telegraph

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri