Drenteln (vene keeles Дрентельн) oli baltisaksa kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Drentelni suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Suguvõsa päritolu on teadmata. Esimest korda on neid mainitud 1551. aastal, mil Tallinnas elas linnakodanik ja kaupmees Christian Drenteln (suri pärast 1551). Tema järeltulijad olid kaupmehed ja kuulusid sagedasti linna raadi. 1691. aasta 13. juulil (vkj) sai leitnant Heinrich Johann von Drenteln (u 1659–1704) Rootsi kuningalt Karl XI aadlitiitli; tema järeltulijad introdutseeriti 1726. aastal Rootsi rüütelkonda. Suguvõsa pealiin jätkus tema poja major Franz Heinrich von Drentelniga (1687−1735). 1747. aastal võeti suguvõsa Liivimaa rüütelkonna matriklisse. Franz Heinrichi pojapojad Reinhold Johann von Drenteln (1773–1836) ja Johann Magnus von Drenteln (1774−1828) rajasid suguvõsa kaks Venemaa liini. 1862. aastal kanti suguvõsa Rjazani kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse. Magnus von Drenteln võeti 1809. aasta 22. veebruaril (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Franz Heinrichi nooremast vennast major Andreas Ewald von Drentelnist (1688−1746) sai alguse suguvõsa Liivimaa haru, mis kustus meesliinis XVIII sajandi lõpul.

Suguvõsa liikmeid muuda

 
Jalaväekindral Alexander von Drenteln (1820–1888)

Drentelni suguvõsa mõisavaldused muuda

Kirjandus muuda

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 57 (Drentelni suguvõsa).
  • Adelheim, Georg. Die Genealogie der alten Familien Reval von Heinrich Laurenty. Reval: In Kommission bei F. Wassermann, 1925. Lk 32-33.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 278, 279.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. 2. kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1926. Lk 325-327 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd IV. Hamburg: 2014. Lk 45-64.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 364-366 [2].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd III. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1975. Lk 23-24.

Välislingid muuda