Divna Veković
Divna Veković (serbia keeles Дивна Вековић; 1886 Lužac – 1944) oli Montenegro arst ja tõlkija.
Elulugu muuda
Divna Veković sündis aastal 1886 Lužacis, olles oma pere seitsmest lapsest kuues. Hariduse omandas ta Đurđevi Stupovi kloostris, edasi õppis ta Skopjes ja Cetinjes. Tüdruku talent tagas talle Nikola I Petrović poolt määratud stipendiumi hariduse omandamiseks Prantsusmaal.[1] Aastal 1917 sai temast Pariisi Ülikoolis arst, edasi õppis ta aasta Amiensis, spetsialiseerumaks hammaste ravile. Divna oli esimene Montenegro naisarst (stomatoloog). Doktorikraadi omandas ta aastal 1926. Arstina töötas ta kuni surmani aastal 1944.[2]
Aastal 1918 suundus ta arstina vabatahtlikult esimesse maailmasõtta.[3] Seal sai ta Saloniki rindel haavata.[4] Seejärel suundus ta Pariisi, kus elas aastani 1939. Seal töötas ta Berane haiglas. [5] Sõja ajal oli ta Beranes paikneva itaalia garnisoni ja kohaliku rahva vahel vahendajaks, uskudes, et taoliseid isikuid on vaja, vältimaks eksitustest tulenevaid asjatuid ohvreid.[6]
Sõja lõpuaastatel asusid itaalia väed taganema, sellal kui maal võtsid võimust kommunistlikust ideoloogiast haaratud partisanid. Nende jaoks oli Divna ebasoovitatav isik, kuna ta oli monarhistlikult meelestatud ja tegi itaallastega koostööd. Divna suundus koos teiste pagulastega läbi Bosnia ja Horvaatia läände.[7] Põgenemisel ta ka hukkus.[8] Tema surma täpsed asjaolud pole teada, kuid on oletatud, et ta hukkus Zidani Mostis, kus partisanid hukkasid kohtuprotsessita tuhandeid põgenikke.[9]
Teosed muuda
Aastal 1917 tõlkis Divna prantsuse keelde Petar II Petrovići teose "Mägipärg". Tõlkimisega tegeles ta ka hiljem, seades prantsuse keelde Jovan Jovanović Zmaj ja Vuk Karadžići teoseid. Divna koostas ka esimese serbia-prantsuse vestlussõnastiku.
- Вековић, Дивна (1916). Француска граматика : (grammaire franco-serbe). Париз: Издање руско-француске књижаре
- Вековић, Дивна (1916). Српско-француски разговори = Manuel de conversation Serbe-Français. Париз: Librarie Russe et Française
- Veković, Divna (1917). Dictionnaire serbe-français : (avec prononciation figurée)
- Petrović Njegoš, Petar II; Régnier, Henri de; Vékovitch, Divna (1917). Les lauriers de la montagne. Paris: Berger-Levrault
- Karadžić, Vuk Stefanović; Veković, Divna; Ginier, M. (1934). Contes populaires serbes. Paris: Les éditions internationales
Viited muuda
- ↑ Dabižinović, Ervina (2017). DISKURSI O ŽENAMA BOKE KOTORSKE: RODNI IDENTITETI (1815–2015) : Doktorska disertacija (PDF). Novi Sad: UNIVERZITET U NOVOM SADU ASOCIJACIJA CENTARA ZA INTERDISCIPLINARNE I MULTIDISCIPLINARNE STUDIJE I ISTRAŽIVANJA – ACIMSI CENTAR ZA RODNE STUDIJE. lk. 59
- ↑ Martinović M.; Jokanović V. (2006). "Divna Veković (1886–1944)--the first woman physician in Montenegro". Med Pregl. 59 (7–8): 391–3.
- ↑ Мартиновић, Марина; Јокановић, Владимир (2006). „Дивна Вековић (1886–1944), прва лекарка у Црној Гори”. Медицински преглед : повремено издање Српског лекарског друштва-подружнице за Војводину. lk. 391–393
- ↑ Секуловић, М. (19. 4. 2017). „Тајанствена хероина опет пружа уточиште”. Новости. Приступљено 3. 11. 2019.
- ↑ Dabižinović, Ervina (2017). DISKURSI O ŽENAMA BOKE KOTORSKE: RODNI IDENTITETI (1815–2015) : Doktorska disertacija (PDF). Novi Sad: UNIVERZITET U NOVOM SADU ASOCIJACIJA CENTARA ZA INTERDISCIPLINARNE I MULTIDISCIPLINARNE STUDIJE I ISTRAŽIVANJA – ACIMSI CENTAR ZA RODNE STUDIJE., lk. 182.
- ↑ „Poznati Ivangrađani: Divna Veković”. Mladi Berana. Архивирано из оригинала
- ↑ „Duško Novaković, sin Ksenije Cicvarić: Majku je život surovo kažnjavao, tugu je liječila pjesmom”. Fokus. 11. 1. 2017.
- ↑ „VEKOVIĆ DIVNA”. Muzej žena Crne Gore.
- ↑ Cvijić, Vuk Z. (22. 11. 2009). „Srbija mora da odluči šta će sa telima streljanih u Sloveniji”. Blic