Diogo Antônio Feijó
Diogo Antônio Feijó [di'ogu ant'oniu feiž'o] (3. august 1784 São Paulo – 10. november 1843 São Paulo) oli Brasiilia ainuregent (Regente Único) 12. oktoobrist 1835 – 19. septembrini 1837, kes valitses Brasiilia alaealise keisri Pedro II eest.
| Diogo Antônio Feijó | |
|---|---|
 | |
| Autogramm | |
 | |
Feijó sündis enda sõnul "tundmatute vanemate pojana".
Feijó ordineeriti 25. veebruaril 1809 katoliku preestriks.
Ta valiti 1821 Brasiilia esindajana Portugali Üldisesse ja Erakorralisse Cortes 'isse 1821–1822. Koos teiste brasiillastest saadikutega keeldus Feijó alla kirjutamast Portugali konstitutsioonile ning hiljem (1824) kritiseeris ta väga teravalt selle autoritaarsust.
Saadikutekoja liikmena São Paulo poolt (1826–1829, 1830–1833), ründas Feijó ägedalt keiser Pedro I poliitikat. Samuti astus ta välja preestrite tsölibaadi kaotamise eest.
Pärast keisri loobumist troonist (7. aprill 1831) ja Alalise Regendinõukogu valimist (17. juuni 1831) sai Feijó juulis 1831 justiitsminister, kuid astus 3. augustil 1832 tagasi, sest Senat keeldus vallandamast José Bonifácior alaealise keisri Pedro II õpetaja kohalt.
Juulis 1833 sai ta senaatoriks. Tema tegevus parlamendis oli innukas, sõltumatu ja julge. 1834 valiti ta Senati Statistikakomitee liikmeks.
7. aprillil 1835 valiti Feijó valijameeste poolt neljaks aastaks regendiks. Häälte lugemise viis lõpule Üldkogu (Senati ja Saadikutekoja ühine istung), mis peeti Senati hoones Rio de Janeiros 9. oktoobril 1835.
Hääletamise tulemused muuda
| Kandidaat | Häälte arv (7. aprill 1835) |
|---|---|
| Diogo Antônio Feijó | 2828 |
| Antônio Francisco de Paula Holanda Cavalcânti de Albuquerque | 2251 |
| José da Costa Carvalho | 847 |
| Pedro de Araújo Lima | 760 |
| Francisco de Lima e Silva | 629 |
| Manuel de Carvalho Pais de Andrade | 605 |
| Bernardo Pereira de Vasconcelos | 605 |
| Cipriano José Barata de Almeida | 266 |
| 66 kandidaati | 10 ja 100 hääle vahel |
| 17 kandidaati | 2 ja 9 hääle vahel |
| 98 kandidaati | igaüks sai ühe hääle |
11. oktoobril valiti Feijó Mariana piiskopiks, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
12. oktoobril 1835 andis Feijó Üldkogu ees Senati hoones Rio de Janeiros ametivande.
Feijó valitsus püüdis peatada riigi lagunemist, kuid ei suutnud jagu saada suurtest mässudest Pará provintsis ("Cabanagem") ja Rio Grande do Suli provintsis ("Farroupilha").
Halva tervise ja tema vastu suunatud ägeda kriitika tõttu kirjutas Feijó 19. septembril 1837 alla siseministrile adresseeritud tagasiastumisavaldusele. Järgmiseks regendiks sai Pedro de Araújo Lima.
Pärast tagasiastumist lahkus Feijó Rio de Janeirost ning läks tagasi São Paulosse.
1839 valiti Feijó Senati presidendiks. Hemorraagia tõttu tekkis tal sama aasta lõpul vasaku kehapoole halvatus. See sundis teda jääma São Paulosse. Rio de Janeiros käis ta ainult keiser Pedro II kroonimisel ja muudel erilistel puhkudel.
Aastal 1842 ühines Feijó liberaalidega, kes rahulolematutena parlamendivalimiste tulemustega tõstsid mässu (liberaalne revolutsioon). Kui Caxiasi hertsog revolutsiooni maha surus, siis Feijó arreteeriti Sorocabas ja pagendati Vitóriasse Espírito Santo osariigis. Mõni kuu hiljem ta vabanes ning naasis São Paulosse. Senati avaistungil 1843 esines ta kaitsekõnega oma asjas.
Diogo Antônio Feijó suri 10. novembril 1843, enne kui Senat jõudis tema asjas otsuse teha.