Dietrich von Cleen
Dietrich von Cleen (ka Clee, Klee, Kleen; u 1455 – 1531) oli Saksa ordu liige, Saksa orduharu meister (Saksa meister) aastatel 1515–1526.
Dietrich von Cleen pärines Wetterau piirkonna alamaadlisuguvõsast ning astus 1477. aastal Saksa Ordusse. 1489. aastal sai temast Hesseni (Marburgi) orduprovintsi (Ballei) maakomtuur (kõrgeim ametnik). Tal oli oluline roll ka Hesseni maakrahvkonna võimustruktuuris, muu hulgas oli ta 1509–1514 alaealise maakrahvi Philippi regentnõukogu liige.
1515. aasta 22. aprillil valiti Cleen Frankfurdis ordukapiitlil Saksa meistriks, sama aasta 5. septembril võttis ta ametikoha meistri residentsis Horneckis üle. Cleenil tekkisid õige pea vastuolud ordu kõrgmeistri Albrecht von Hohenzollerniga, kes püüdis lisaks Preisimaale oma positsiooni ka Saksa ja Liivimaa harude üle tugevdada. Cleen järgis seevastu eelnevate Saksa meistrite poliitikat ning taotles orduharu veelgi suuremat autonoomiat. Selles osas tegi ta koostööd ka sarnast poliitikat ajanud Liivimaa meistri Wolter von Plettenbergiga. Eelkõige kasvasid Cleeni ja Plettenbergi vastuolud kõrgmeister Albrechtiga Ratsanikesõja ajal (1519–1521) ja järel, kui rahahädas kõrgmeister Saksa ja Liivimaa harudelt üha suuremat sõjalist ja rahalist abi taotles. Sõja tagajärjel olid Albrechtil tekkinud suured võlad, mille vähemalt osalist kustutamist ta orduharudelt soovis. Samal ajal rüüstasid ordu Saksamaa valduseid sõjas osalenud palgasõdurid, kes polnud kõrgmeistrilt raha kätte saanud ning kelle palku Saksa haru ka osaliselt tasuma pidi.
Peale selle tekkis 1524. aasta riigipäeval Cleeni ja kõrgmeister Albrechti saadiku Georg von Klingenbecki vahel sessioonitüli, kuna saadik seadis end istuma kõrgemale kohale kui Saksa meister ning väitis, et see on õigustatud asjaoluga, et kõrgmeister on Saksa meistri ülem. Cleen väitis seepeale aga vastu, et riigipäeval see ei loe, sest ta allub kõrgmeistrile ainult orduõiguslikult ning riigipäeval esindab ta ainult iseennast kui riigivürsti, mistõttu tal peaks olema õigus istuda kõrgemal kohal (Saksa meister oli alates 1494. aastast riigivürst, samas kui kõrgmeister seda ametlikult ei olnud). Teised riigipäeva seisused toetasid Cleeni ning Klingenbeck pidi saalist lahkuma. Kui kõrgmeister Albrecht ise riigipäevale jõudis, siis astus ta üles Mainzi ja Brandenburgi kuurvürstide esindajana, mis tagas talle automaatselt kõrgema koha Saksa meistrist (kes kuulus prelaatide kuuriasse) ning seega sai ta ise sessioonitüli Cleeniga vältida.[1]
Cleeniga jõudis kõrgmeister raha maksmises kokkuleppele 1524. aasta 29. detsembril, kui Saksa meister nõustus kõrgmeistrile maksma 7000 kuldnat, mille eest too laiendas Saksa haru privileege, muu hulgas lubades sarnaseid toetusrahasid mitte enam nõuda ning et tulevikus pidid üldiste ordumaksude üle otsustama kõrgmeister, Saksa meister ja Liivimaa meister üheskoos; Saksa orduharul täiesti vabalt valida uusi maameistreid (varem olid kõrgmeistrid nõudnud kahe meistrikandidaadi esitamist, kelle seast nad oma valiku langetasid); mitte sekkuda Saksa haru sisestesse ametissemääramistesse ja liikmeksvõtmistesse; sõlmitud lepet ei tohtinud keisri ega paavsti juures vaidlustada või Saksa harule kahjulikuks muuta. Kuna Liivimaa haru oli saavutanud sarnased privileegid, tähendas see sisuliselt kolme orduharu muutumist üksteisega võrdseteks üksusteks.[2]
1525. aasta kevadel sekulariseeris kõrgmeister aga ordu Preisimaa valdused, muutes need ilmalikuks Poola kuningale alluvaks luterlikuks vasallhertsogkonnaks. Seega jäi ordu ilma nii oma kõrgeimast juhist kui ka kesksetest valdustest. Nii tõusis mõjukaimaks orduharuks Liivimaa ordu, mille valdused olid ulatuslikumad ja asetsesid kompaktsemalt kui Saksa orduharul. Peale selle tabas Saksa orduharu rängalt ka Saksa talurahvasõda, mille käigus rüüstati ja põletati (arvatavasti Götz von Berlichingeni ärgitusel) maha Saksa meistri residents Horneck ning meister ise pidi põgenema Pfalzi kuurvürsti juurde Heidelbergi.[3]
Preisimaa kaotuse järel tekkis küsimus, kes peaks saama uueks ordu juhiks. Cleen leidis, et Saksa meister peaks vähemalt esialgu olema kõrgmeistriameti kohusetäitja; seda eelkõige Saksamaal, kus paiknesid ka neli varem kõrgmeistrile allunud nn Preisimaa orduprovintsi: Koblenz, Austria, Etsch ja Burgundia-Elsass (neist Koblenzi ja Etschi oli kõrgmeister juba 1522. aastal pantinud Saksa meistrile). Vältimaks nende valduste kaotsiminekut, taotles Cleen juba 1525. aasta suvel ja sügisel nende poolset tunnustust endale kui ajutisele ordu juhile, mille ta mööndustega ka sai. Siiski tekitas probleeme eelkõige Koblenzi maakomtuur Braunschweigi hertsog Erich, kel oli ambitsioone saada ise Saksa Ordu uueks kõrgmeistriks. Lisaks sai Cleen Frankimaa ordukäsknike nõusoleku muuta Mergentheim 8 aastaks Saksa meistri ajutiseks residentsiks (tegelikult jäi Mergentheim residentsiks kuni 1809. aastani).[4]
Ordupea positsioonist oli huvitatud aga ka Plettenberg, kes pealegi kartis, et Saksa meister saavutab kõrgmeistrikohta enda ametiga liites liialt domineeriva positsiooni ordus, mis hakkab Liivimaa haru poliitikat kahjustama. Kahe orduharu vaheline rivaliteet sai ilmseks 1526. aastal, kui Plettenberg suutis suvel saavutada Liivimaal ajutiselt domineeriva positsiooni (Volmari liidu sõlmimisega) ja aasta lõpus saatis ta keisri, paavsti, Poola kuninga ja Püha Rooma keisririigi seisuste juurde esindusliku valiku saadikuid, teise hulgas Riia peapiiskopi Johann Blankenfeldi ja Kuramaa piiskopi Hermann Ronnebergi.
Seoses jätkuvate probleemidega ordusisese ühtsuse kindlustamisel, kaasa arvatud Saksa ja Liivimaa harude võimuvõitlusega, otsustas umbes 70-aastane Cleen 1526. aasta detsembris Saksa meistri ametist tagasi astuda ning nimetas oma järglaseks Frankfurdi komtuuri Walter von Cronbergi, Cleeni pikaajalise usaldusaluse, kes uue Saksa meistrina ka ordukapiitli poolt heaks kiideti. Cleen sai erru mineku järel enda elatiseks Weißenburgi komtuurkonna (praegu Wissembourg Prantsusmaal), kus ta elas kuni surmani 1531. aastal.[5]
Viited muuda
- ↑ Hanns Hubert Hofmann. Der Staat des Deutschmeisters. München, 1964, lk 155–156.
- ↑ Hofmann. Der Staat, lk 172–174; Axel Herrmann. Der Deutsche Orden unter Walter von Cronberg. Bonn; Bad Godesberg, 1974, lk 19–20.
- ↑ Hofmann. Der Staat, lk 181–185; Herrmann, Der Deutsche Orden, lk 33–36 ja 249–251.
- ↑ Hofmann. Der Staat, lk 185–188.
- ↑ Hofmann. Der Staat, lk 188–189; Herrmann. Der Deutsche Orden, lk 50–53.
Kirjandus muuda
- Hanns Hubert Hofmann. Der Staat des Deutschmeister: Studien zu einer Geschichte des Deutschen Ordens im Heiligen Römischen Reich Deutschen Nation. Studien zur Bayerischen Verfassungs- und Sozialgeschichte, Band 3. München: Kommission für Bayerische Landesgeschichte, 1964.
- Axel Herrmann. Der Deutsche Orden unter Walter von Cronberg (1525-1543): zur Politik und Struktur des "Teutschen Adels Spitale" im Reformationszeitalter. Quellen und Studien zur Geschichte des Deutschen Ordens, Band 35. Bonn; Bad Godesberg: Verlag Wissenschaftliche Archiv, 1974.
| Eelnev Johann Adelmann von Adelmannsfelden |
Saksa meister 1515–1526 |
Järgnev Walter von Cronberg |